Rännak läbi Siberi ja läbi iseenda

Peaosades on soomlanna Seidi Haarla ja venelane Juri Borissov. Foto: Pressimaterjalid

Detsember-jaanuar on kinomaailmas tavaliselt paljude heade filmide kuud, nii esilinastub ka sel nädalal mitu huvitavat filmi, millest eraldi esile tõstan koostööfilmi „Kupee nr 6“.

Margit Adorf

Koroonaga muidugi on nagu on ja kõik ei saa või ei taha kinos käia, niisiis alustame kõigile kättesaadavast variandist filmi nautida – esmalt võib läbi lugeda raamatu. Filmi aluseks on 2011. aastal soome kirjaniku Rosa Liksomi samanimeline romaan, mis pälvis Soomes ka aasta parima romaani tiitli Finlandia kirjanduspreemia.

Eesti keelde tõlgituna ilmus romaan 2013. aastal, soome keelest tõlkis Kadri Jaanits. Raamatukauplustes on paberraamat küll otsas, kuid Apollo raamatupoest saab seda osta e-raamatuna. Ja muidugi on raamat saadaval raamatukogus, nii et soovitan alustada lektüürist. Liksomi jutustamislaad on päris filmilik ja maalib pildi silme ette juba alates esimesest leheküljest ja omalt poolt võin kinnitada, et parima romaani tiitlit ei antud sellele ilmaasjata, hea ladus ning kaasahaarav lugemine.

„Kupee nr 6“ on lugu rännakutest. Esiteks muidugi füüsiline teekond, rongisõit läbi Siberi, suunaga Mongooliasse. Teiseks peategelaste, kupeekaaslaste rännakud iseendasse. Peategelaseks on Tüdruk ja tema kupeekaaslaseks Vadim, kes muuhulgas eestlastest arvab nii: „Eestlased on kongus ninaga saksa natsid, aga soomlased on põhimõtteliselt samast puust mis meie omad.“

Muidugi läheb kupees ka viinajoomiseks ja pikemaks jutustamiseks oma elust. Kes kunagi eales on rongiga mõnda Venemaa punkti sõitnud ja kes seejuures on jaganud kupeed mitte üksnes oma reisiseltskonnaga, siis ilmselt on sarnaseid rännakulugusid teil kõigil rääkida. Mina olen sõitnud rongiga Moskvast Eestisse, kupees, kus naabriks sattus udmurdi ehitaja, kogu Liksomi romaanis kirjeldatu tuleb mulle seega vägagi tuttavlik ette. Samuti olen kunagi rännanud platskaartvagunis Valgevenest Leetu, ka see oli sarnane seiklus. Inimesed rongides on väga jutukad, seal võib kohata värvikaid persoone ja iga niisugune rännak on nagu omaette teekonnafilm. Olgu öeldud, et filmis on tegelastel teistmoodi nimed ja ega see päris täpselt raamatu järgi ei kulge, aga seda enam ju ongi alati põnev teha mõlemat – nii lugeda teksti kui filmi vaadata.

Kupee nr 6 ongi sedalaadi raamat ja sedalaadi film, et kui loed raamatuna või vaatad filmina, siis igal juhul hakkab kuskil kuklapoolel jooksma ka omaenda film, peategelaste elusündmused äratavad ellu vaataja isiklikud mälestused ja nii see rännak kulgeb, kulgeb, kulgeb, natuke nagu liiga kitsastes tingimustes ja kokkupressituna, aga samas mõnusalt vabalt voolavana.

Kuigi PÖFFil oli film kavas, siis see osales seal väljaspool võistlust ning preemiat meie kohalikul festivalil ei noppinud, küll aga võitis režissöör Juha Kuosmaneni käe all valminud film Cannes’i filmifestivalil tänavu parima filmi peapreemia ning eks ole võimalik, et auhinnapärgi sellele filmile veel lähitulevikus jagub, tulemas on veel näiteks Euroopa filmiauhinnad, mida jagatakse 11. detsembril ning sealgi on film preemia nominentide seas.

Film on meie, eestlaste, jaoks oluline seetõttu, et see on koostööfilm, tiimis on oluline koht näiteks eestlastest stsenaristidel Andris Feldmanisel ja Livia Ulmanil ning produtsentide rivis on ka eestlanna Riina Sildos, kostüümikunstnikuks aga Jaanus Vahtra, samuti meie „oma poiss“. Töömeeskonnas on veel teisigi eestlasi. Niisiis on tegemist mitte ainult soome filmiga, vaid see on rahvusvaheline koostööfilm, riikidena on kambas Soome, Eesti, Saksamaa ja Venemaa tegijad.

Peaosades on soomlanna Seidi Haarla ja venelane Juri Borissov. Nad haagivad omavahel väga hästi, neis on vajalik sünergia, kuigi, raamatus on asjalood jällegi veidi teisiti. Kindlasti on see lugu aga mõlemal viisil vägagi soovitatav meelelahutus selle kõige paremas tähenduses. Ei minda liiga filosoofiliseks, ei jääda liiga pinnapealseks, kõik on kenasti paigas.

Kui nüüd veel PÖFFi meenutada, siis olgu meelde tuletatud, et veebikino PÖFF on nüüd aktiivselt käimas, piletite hinnad on küll veidike kallimad kui Mikk Granström oma varasemas Kuulutajale antud intervjuus välja hõikas (8€), kuid igal juhul on vaatamiseks olemas kõik filmid, mis PÖFFil mõne preemia noppisid, hea suur valik on ka laste- ja noortefilme. Ja peab ütlema, et kuigi sellel aastal on filme veebikinos vähem, kui eelmisel aastal, siis igal juhul on sel aastal filmide valik juba läbinud kvaliteedikontrolli ja on üsna ebatõenäoline, et seal täispikki mängufilme vaadates satute mõne sellise otsa, mille eest tahaks raha tagasi küsida.