Tagasihoidliku kasukameistri pöörane pärastlõuna

Endla näitleja

Järgmisel esmaspäeval annab Endla Rakvere Teatris külalisetenduse „Mitte praegu, kallis!“. Kesksetes osades mängivad Tambet Seling ja Märt Avandi peene kasukasalongi omanikke.

Tõnu Lilleorg

Selingu mängitav pedantne ja üsna introvertne Arnold Crouch saadaks meeleldi päevi mööda ateljees üksnes kasukaid valmistades. Avandi kehastatav Gilbert Bodley on osav suhtleja, omamoodi riukalik ja alati huvitatud tiivaripsutamisest naisklientidega. Salongi igapäevaelu hoiab toimimas sekretär Tipdale, keda mängib Kati Ong. Ühel pärastlõunal hakkab veerema ülinaljakas segaduste lumepall, mis saab alguse kelmuse ja üleaisalöömise plaanist.

Tambet, mängite kasukameister Arnold Crouchi, milline on tema läbisaamine kaasomanik Gilbert Bodleyga?

Nad täiendavad teineteist, kui Gilbert tegeleb inimestega, siis Arnold ainult valmistab kasukaid ja saab end loominguliselt teostada Gilberti abil. Arnold tahaks olla vaid tagatoas, mitte klientidega suhelda. Aga ilmneb, et juba kolmandal lavaminutil saadetakse talle klient, kellega tuleb tegelema hakata.

Sündmused hakkavad liikuma seda rada, et just Arnold peab hakkama segadusi klattima. Kuidas ta hakkama saab?

Esimene mõte on tal ju keeruliste klientide saabumisel lattu ära joosta, aga see tee lõigatakse ära. Tal pole muud väljapääsu, kui hakata ennast ületama ja leida jooksvalt selleks jõudu. Situatsioonide käigus ta areneb ja õpib ning mingil hetkel hakkab ta uudset olukorda isegi nautima, et „Ohoo, mina, tagasihoidlik ja introvertne, suudan ka mingisuguseid mänge juhtida ja olukorras peremees olla.“

Etendust vaadates jäi mulje, et Arnoldit aitab ka teatav sisemine väärikus.

Jaa, väärikus on hea väljend selle kohta. Tema jaoks pole ju uudis, et Gilbertil on ka varem seal n-ö linnukesi käinud. Arnold aimab, et mingisugused kahtlased asjad seal toimuvad. Ta püüab sellest võimalikult kaugele hoida, sest tema väärtushinnangud on vanakooli härrasmehe omad.

Kuidas saab Arnold läbi sekretär Tipdale’ iga?

Läbisaamine on hea, korra tekib neil väike lähenemishetk. Võib-olla Arnold ootab naisterahva poolt mingit vihjet, esimest käiku. Kui see etendus veel jätkuks, siis küllap nad saaksid kokku. Arnold hindab, et Tipdale on täpne, tal on kõik asjad dokumenteeritud, ta on hea töökaaslane. Võib-olla Arnoldi peast käib läbi mõte: „Miks mitte, tema võiks olla minu tulevane noorik.“

„Mitte praegu, kallis!“ valiti kevadel Endla publikulemmikuks ja saalid on etendustel rahvast täis. Kas selline menukus muudab midagi näitleja jaoks?

Lavastus on läinud pidevalt täissaalidele, see on muidugi meeldiv. See on ehk natuke ära hellitanud, tundub juba enesestmõistetavana, et inimesed tulevad vaatama ja lustima. Kui ühel htekel peaks huvi raugema, siis see võib olla üsna valus (naerab). Samas ei muuda publiku suurus näitlejate esitust. Kui saalis on vähem inimesi, ei pea nemad saama kehvemat kaupa.

Ja menukat näitemängu on vaja iga kord hästi esitada.

Absoluutselt. Selles lavastuses saan ma mõlemas vaatuses ainult korra lavalt ära, seega tuleb rolli mängida suure kontsentratsiooniga, peab olema igas mõttes kohal. Teised tegelased saavad rohkem ustest sisse-välja joosta.

Mida tunnete pärast etendust, kui täissaal maruliselt aplodeerib?

See on võimas energiapauk, mis lõpus tuleb. Loodan, et energiavahetus saaliga on vastastikune: meie, näitlejad, algul kütame saali ja sealt hakkab vastu tulema.

Kuidas teile meeldib Rakvere Teatri maja ja saal?

See on armas ja väga stiilne maja. Ja nii palju, kui olen näinud Rakvere Teatri lavastusi Pärnu külalisetendustel, siis need on samuti väga stiilsed.

Hetk lavastusest: paremalt Tambet Seling, Märt Avandi ja Kleer Maibaum-Vihmar. Foto: Gabriela Liivamägi

Share This: