Täna aastal 1221 suri dominiiklaste ordu rajaja Dominicus

Täna 800 aastat tagasi, 6. augustil 1221. aastal suri hispaanlasest preester Dominicus, kes asutas mõned aastad enne oma surma dominiiklaste ordu, mis tegutseb edukalt tänase päevani.

Allan Espenberg

Infot Püha Dominicuse kohta, kelle tegevus kulges samal perioodil frantsiskaanide ordu rajaja Assisi Franciscusega, on äärmiselt vähe. Sellele suurmehele, kes oli vaimult Franciscusega nii sarnane ja samas nii erinev, saab hinnangu anda eeskätt tema loomingu järgi, milleks oli dominiiklaste ordu.

Dominiiklaste hulgas oli palju kuulsaid inimesi, nagu näiteks filosoof Albertus Magnus, vaimulik Aquino Thomas, pühak Siena Katariina, poliitik Girolamo Savonarola, filosoof Meister Eckhart ja maalikunstnik Fra Angelico.

Innukas ja vaga preester

Püha Dominicus ehk hispaaniapäraselt Domingo de Guzmán sündis umbes 1170. aastal Kastiilias suursuguses perekonnas. 14aastaselt astus ta Palencia ülikooli, kus õppis kauneid kunste, samuti filosoofiat ja teoloogiat. Pärast ülikooli lõpetamist 1190. aastate alguses pühitseti Dominicus preestriks ja temast sai Osma linna augustiinlaste koguduse kanoonik. Osma piiskop Diego märkas peagi Dominicuse innukust ja vagadust ning võttis ta oma lähikondsete hulka.

Aastal 1203 läks piiskop Diego Kastiilia kuninga Alfonso VIII korraldusel Taani, et pidada läbirääkimisi Alfonso kihlumisest Taani printsessiga. Sellel reisil käis kaasas ka Dominicus. Tagasiteel Hispaaniasse tegid piiskop Diego ja Dominicus peatuse Montpellier’ linnas, kus nad kohtusid paavsti saadetud kolme tsistertslaste ordu saadikuga, kes tõid Lõuna-Prantsusmaale paavsti käsu ketserlus sunniviisiliselt välja juurida.

Dominicus oli vastu ketserite sunniviisilisele pööramisele õigesse usku, uskudes, et seda on võimalik saavutada manitsuste ja pühakirja mõistliku tõlgendamisega. Šokeeritud ketserluse leviku ulatusest Lõuna-Prantsusmaal, otsustasid piiskop Diego ja Dominicus võidelda valeõpetuse vastu sõna ning evangeelse vaesuse ja ahnuse eeskujudega. Pärast piiskopi ootamatut surma käis Dominicus kahe aasta jooksul ringi Languedoci piirkonnas, kuulutades kõikjal jumalasõna ning saavutas, vaenulikkusele vaatamata, paljude inimeste naasmise tõelise usu rüppe.

Uus ordu loodi 1215

1206. aastal pani Dominicus tööle Toulouse’i linna lähedal kloostri, kuhu võeti vastu pattu kahetsenud ketsereid. Kloostri ülemaks saanud Dominicus nõudis kindlalt traditsioonilisest askeetlusest kinnipidamist ja füüsilise töö vajadust. Samal ajal jätkas ta ka misjonitegevust, hoolimata sellest, et selleks ajaks oli ketserite vastu juba alanud ristisõda, mis lõppes aastal 1215 nende täieliku hävitamisega.

1215. aastal asutas Dominicus Toulouse’is esimese vendade-jutlustajate kloostri. Alguses tekkisid uue ordu asutamisel, mida nimetati Jutlustajate Vendade Orduks, teatavad raskused, kuna samal aastal oli paavst keelanud uute mungaordude asutamise. Siiski sündis pärast mõningast mahhineerimist dominiiklaste ordu, millele paavst Honorius III järgmisel aastal ka ametlikult eluõiguse andis.

Uue usuliidu põhieesmärgiks kuulutati hingede eest hoolitsemine, milleks kasutatakse jutlustamist ja ketserluse vastu võitlemist. See eesmärk määras ka uue ordu olemuse: range vaesus (apostlite eeskujul) ja jumalasõna jutlustamiseks vajalik haridus. Dominicus saatis oma usuvennad teoloogiat õppima ja julgustas teaduslikku tegevust. See omakorda piiras mõnevõrra vaesuse tõotust, kuna eeldas teatavat paiksust ja kindlustatust. Seetõttu kehtis vaesuse põhimõte ainult iga dominiiklase kohta, kuid mitte kogu ordu kohta, millel lubati vastu võtta annetusi.

Juba 1217. aastal siirdusid esimesed dominiiklased Pariisi, Rooma, Madridi ja teistesse linnadesse, kuhu mitmesse rajati ka oma kloostrid. Kolm aastat hiljem kutsus Dominicus Itaalias Bologna linnas kokku oma ordu esimese üldkogu. Samal ajal keelati ordus füüsiline töö, mis segab teadus-, õpetamis- ja jutlustamistegevust. Franciscusest praktilisem Dominicus ei langenud vaesuse toonitamises ka äärmustesse. Ta ei loobunud kirikute ja kloostrite omamisest, vaid astus vastu vaid luksusele ja liialdustele.

Dominiiklaste mõju kiire kasv

Pärast Dominicuse surma 1221. aastal kasvas dominiiklaste ordu mõju kiiresti. Keskenduti akadeemilistele teaduslikele õpingutele ja õpetamisele. Igas dominiiklaste kloostris oli oma uurimiskeskus, mis meenutas teaduskonda. Selle lõpetamisel võis haridusteed jätkata dominiiklaste õppeasutustes Montpellier’s, Bolognas, Kölnis ja Oxfordis. Sealne õpetamissüsteem pandi paika Pariisi ülikooli eeskujul, kusjuures uuriti mitte ainult teoloogiat, vaid ka õigusteadust ja vabu kunste. Õppetöö kestis reeglina 6–8 aastat. Peagi hakkasid dominiiklased hõivama ülikoolide kateedreid Pariisis, Padovas, Kölnis, Prahas, Oxfordis ja mujal.

Peaaegu kohe pärast ordu asutamist hakkasid dominiiklased etendama kirikus silmapaistvat rolli. See oli just dominiiklaste ordu, mis varustas kirikut inimestega püha inkvisitsiooni jaoks. Alates 1233. aastast antigi inkvisitsioon tegelikult dominiiklaste kätte. Dominiiklased hakkasid hõivama piiskopikohti ja tõusid isegi paavstitroonile.

Seejuures toimus dominiiklaste esiletõus ägedas võitluses, sest suurem osa vaimulikest olid neile vastu.

Püha Dominicus suri 1221 Bolognas ja juba 13 aasta pärast, 1234. aastal kuulutati ta pühakuks. Sealsamas, Bolognas, Püha Dominicuse kirikus on ka tema viimne puhkepaik. Dominicuse hauakivi kallal töötasid mitmed Itaalia renessansi silmapaistvad meistrid, sealhulgas Michelangelo.

Keskaegses maalikunstis on Dominicust sageli kujutatud tõrvikuga koera saatel. See on seotud legendiga, et enne Dominicuse sündimist olevat tema ema näinud unes, et sünnib koer, kes hakkab maailma valgustama oma hammaste vahel hoidva tõrvikuga. Nii said orduliikmed endile hüüdnimeks Issanda koerad, mis ladina keeles kõlab domini canes (dominikaanid).

Dominicus saatis oma usuvennad teoloogiat õppima ja julgustas teaduslikku tegevust. Foto: Pixabay