Täna võetakse vastu uut aastat… Etioopias

Iga aasta septembrikuus saabub uusaasta Etioopiasse. Kui näiteks 2019. aastal oli aastavahetuse kuupäevaks Gregoriuse kalendri järgi 12. september, siis tänavu toimuvad suured uusaastapidustused täna, 11. septembril.

Allan Espenberg

Etioopia uusaasta nimetuseks on Enkutatash (Enkutataš), mida võib tõlkida „väärisehete kinkimise päevaks“. Enkutatashi tähistatakse kalendri järgi, mida kasutatakse Etioopia ja Eritrea õigeusu kirikutes ning mis baseerub kopti kalendril. Asi oli selles, et Etioopia õigeusu kirik oli kuni 1959. aastani kopti kiriku osa ja Eritrea õigeusu kirik eraldus Etioopia kirikust alles 1993. aastal.

Omapäraks on, et Etioopia kalender koosneb 13 kuust, kusjuures kaheteistkümnes kuus on igaühes 30 päeva ja viimases kuus kõigest viis või kuus päeva, olenevalt sellest, kas tegu on liigaastaga või mitte.

Etioopia uusaasta langeb tava-aastatel 11. septembrile ja liigaastatel 12. septembrile. Kuna tänasel päeval algav aasta pole liigaasta, siis ongi aastavahetuse ehk Enkutatashi kuupäevaks 11. september ehk etiooplaste jaoks 1. mäskäräm. Lisaks on Etioopia kalender mõned aastad – täpsemalt seitse aastat ja kaheksa kuud meie kalendrist maas. Kui meie elame praegu 2020. aastas, siis Etioopia kalender näitab 2013. aastat.

Septembri saabumisega lõpeb Etioopias umbes kolm kuud kestnud vihmaperiood ja saabub soodus aeg saagi koristamiseks. Just selle perioodi, kui Etioopia rohelisi mägismaid valgustavad eredad päikesekiired, valisid Etioopia muistsed inimesed aastatuhandeid tagasi aastavahetuse piiriks.

Kolmkümmend sajandit vana legend

Koristusaega tähistasid paljud muistsed rahvad uusaasta algusena, näiteks Peetri-eelsel Venemaal oli selleks päevaks 1. september. Kuid Etioopias tähistatakse uue aasta saabumist 11. septembril. Võib tekkida õigustatud küsimus, et miks just sellel kuupäeval? Vastust tuleks otsida Etioopia riigi pikast ajaloost, mille säravaimaks ja kuulsaimaks inimeseks oli Seeba kuninganna ehk, nagu teda rahvuseeposes nimetatakse, Makeda.

Iidne legend räägib, et 11. septembril (umbes 10. sajandil eKr) naasis Jeruusalemma reisilt kodumaale Seeba kaunitarist kuninganna Makeda, kes läks sinna kohtuma Iisraeli kõige targema kuninga Saalomoniga. Kuninganna alamad ja hõimujuhid võtsid tema tagasitulekut vastu suurte auavalduste ja rõõmuhõisetega, puistates tema jalge ette lilli ning annetades valitsejannale kallihinnalisi kingitusi, ehteid ja vääriskive.

Kuningannale olevat selline vastuvõtt ja nähtud vaatepilt sedavõrd meeldinud, et ta käskis hakata sel päeval igal aastal tähistama Enkutatashi püha. Võimalik, et tänaseni tähistatav tähtpäev pärinebki tollest ammusest ajast.

Kuna Jeruusalemmast lahkudes oli Seeba kuninganna jäänud Saalomonist lapseootele, siis pärast mõningast aega sünnitas ta poja, kellest sai Etioopia esimene kuningas Menelik I. Viimane pani aluse Etioopia kuningate dünastiale, Salomoniidide dünastiale, mis oli võimul enam kui 30 sajandit ja lõppes alles 20. sajandi lõpus.

Seetõttu ei peitu Enkutatashi pidupäeva tähendus Etioopia riigi jaoks mitte ainult aastaaegade vahetuses ja järgmise aasta alguse tähistamises, vaid ka selles, et kuninganna Makeda tagasitulek oli kogu Etioopia jaoks uue ajastu alguseks.

Tähistatakse suurte lõketega

Nagu kõigis teisteski riikides, hakatakse ka Etioopias pidutsema juba eelmise päeva õhtul ehk 10. septembril. Igal pool ehitatakse eukalüpti-, palmi- või okaspuude (kuuskede) okstest suuri ja väikseid lõkkeid. Selliste lõkete traditsiooniliseks vormiks on viljavihk, mida kaunistatakse erekollaste lilledega. Nende hulka torgatakse tõrvikud, mis on valmistatud okasrohust, mida peetakse imettegevaks ravimiks mitmesuguste haiguste puhul.

Riigi peaväljakul Addis Abebas süüdatakse Etioopia kõige suurem lõke, mis pole küll valmistatud enam okstest, vaid suurtest puupalkidest, mis võivad olla kuni kuue meetri pikkused. See hiiglaslik lõke süttib Etioopia valitseja (presidendi, kuninga või kuberneri) tõrvikust, mille ta toob väljakule sinna kogunenud rahvamassi heakskiiduhüüete ja aplausi saatel.

Lõkketuli esindab soojust. Inimesed vaatavad leeki lootusega, rõõmustavad ja lõbutsevad. Kuna lõkke aluseks on võimas palk, siis jälgivad inimesed hoolega, kuhu põlenud puuots kukub. Eksisteerib uskumus, et puuots näitab sellesse suunda, kus järgmisel aastal on oodata suurimat saaki.

Enkutatash on etiooplastele ka usupüha, sest mitte ilmaasjata ei jutustata pühakirjades ümber Seeba kuninganna ja kuningas Saalomoni lugu. 11. septembri varahommikul suunduvad paljud rahvariietes etiooplased kirikutesse, kus uue aasta puhul peetakse värviküllaseid protsessioone.

Kõige kuulsam kirik, kus pidustused algavad juba kolm päeva enne uusaastat, on Püha Jaani ehk Johannese kirik, mis on ehitatud juba 14. sajandil riigi põhjaosas asuvasse Gaynti linna. Aga Etioopia pealinna äärelinnas Entoto mäel asub Ragueli õigeusu kirik, mis on usklike seas samuti väga austusväärne ehitis. Juba üle 150 aasta on seal peetud pidulikke ja igapäevaseid jumalateenistusi, millest ulatuselt suurim on jutlus- ja palvusteenistus Enkutatashi ajal ja auks.

Selle päeva peolaudadel ei ole muidugi šampanjat, kartulisalatit ja verivorsti, vaid Enkutatashi traditsioonilised toidud: kanalihahautis (doro wot) ja teffijahust valmistatud õhuke pannkoogitaoline kook (injera), mille kõrvale juuakse õlut või kohvi.

Pärastlõunal siirduvad heledatesse pidulikesse rõivastesse riietatud lapsed koos kollastest lilledest tehtud pärgade ja kimpudega sugulaste ja naabrite kodudesse, et neid õnnitleda traditsiooniliste lauludega väikese, kuid valju kabero-trummi helide saatel. Selliste ekspromptkontsertide eest antakse vastutasuks maiustusi või münte, mis teeb Enkutatashist laste lemmikpidupäeva. Kui täiskasvanud arutavad usinasti tuleva aasta lootusi, lähevad lapsed teenitud raha kulutama.

Viimasel ajal on jõukate inimeste juures muutunud tavaliseks, et traditsioonilise lillekimbu asemel saadavad nad üksteisele õnnitluskaarte. Siiski peetakse parimaks uusaastakingiks lillepärga ja Enkutatashi peamiseks atribuudiks on kollased karikakrad.