Muusikaline vampiirifilm kandideerib 16 Oscarile
Kuulsate kuldmehikeste Oscarite jagamine toimub sel aastal 16. märtsil. Suurt osa nomineeritud filmidest on juba olnud võimalik kinodes näha, kuid kui olete midagi maha maganud, siis paljusid saaks praegu vaadata ka kodus.
Margit Adorf
„Patused“ on omanäoline õudusfilm muusika, voodoo ja vampiiridega, mis jooksis meie kinodes möödunud aasta kevadel. Praegu on seda võimalik laenutada TeliaTV, Elisa ja AppleTV videolaenutuste kaudu, laenutuse hind alla 5 euro või mõnel juhul tasuta, kui olete teenuse boonuspaketiga liitunud.
Film kandideerib Oscarile kuueteistkümnes (16!) kategoorias: parim näitlejate valik, parim operaatoritöö, parimad jumestus ja soengud, parim originaalmuusika, parim originaal laul, parim heli, parimad eriefektid, parim film, parim režissöör, parim meespeaosaline ja meeskõrvalosaline, parim naiskõrvalosaline, parim originaalstsenaarium, parim kunstnikutöö, parimad kostüümid ja parim montaaž.
Mitte iial varem ei ole ükski film saanud nii palju oskarinominatsioone kui „Patused“, senine tipp on olnud 14 nominatsiooni filmi kohta ja need linateosed on olnud: „Kõik Eevast“ (1950, võitis kuus Oscarit), „Titanic“ (1997, võitis 11 Oscarit) ja „La La Land“ (2016, võitis kuus Oscarit). Kõige rohkem Oscareid on üks film noppinud 11 kategoorias ja neid filme on läbi ajaloo olnud kolm: „Ben Hur“ (1959), „Titanic“ (1997) ja „Sõrmuste isand: kuninga tagasitulek“ (2003). Kui „Patused“ ühtegi Oscarit ei saa, siis see oleks ülimalt kummaline rekord, aga rekordi on film purustanud juba praegu, nii et soovitan seda end juba filmiajalukku kirjutanud linateost vaadata.
Filmi tegevustik toimub USAs 1930. aastate alguses. Orjandus kaotati USAs ametlikult küll juba 1865. aastal, kuid 1930ndad ei olnud veel mustanahaliste ameeriklaste jaoks meelakkumine, võimutses Ku Klux Klan, mis loodi samal aastal kui orjandus kaotati, ehk 1865. aastal. Klanil on kolm lainet, 1930ndail oli selle teise laine tippaeg. Kes ei tea, siis tegemist on valgenahaliste meeste rassistliku rühmitusega, mis vaenas ja tappis mustanahalisi. Filmis on sellest põgusalt juttu, peamine liin on siiski muus.
Väikesesse maakohta tulevad tagasi kaks venda, Smoke ja Stack (mõlema rollis Michael B. Jordan). Nad on suurlinnas gangsteritega pundis paraja varanduse teeninud ja soovivad nüüd oma endises kodukandis ööklubi püsti panna. Neil õnnestubki osta sobiv maatükk koos kuuriga, mis, nagu hiljem selgub, oli varem kasutusel tapamajana. Nüüd hakkavad nad otsima inimesi, kes avaõhtu aitaks ellu viia – neil on vaja muusikut, kokka-kunstnikku.
Samas külakeses elab Sammie Moore (Miles Caton), kes on sündinud sellise musikaalse andega, mis suudab kaotada vahe elavate ja surnute maailma vahel, manada esile olendeid minevikust ja tulevikust. Iiri mütoloogias kutsuti selliseid „filidh“ või „nägijad“. Choctawi indiaanlased nimetasid neid tulehoidjateks. Nagu iga erilise ande puhul, ei puudu imeliste muusikute juures negatiivne pool – nende meloodiad võivad küll ravida kogukonda, kuid võivad ka kadunud maailmast välja kutsuda deemoneid. Juhuslikult on Mississippi selles piirkonnas, kus Smoke ja Slate (Suits ja Tulekivi) ööklubi avavad, Iirimaalt sisse rännanud vampiir, keda indiaanlased jahivad. Vampiir leiab varjupaiga kohaliku valgete klanni kuuluva abielupaari juures ja muudab nad vampiirideks.
Kui nüüd ööklubi avamisel Sammy oma kitarrile hääled sisse lööb, meelitabki see rassistlikud vampiirid kohale, tõsi küll, iirlasest peavampiir Remmickil (Jack O’Connell) on lihtsa verejanu kõrval ka soov, et Sammy kutsuks välja tema iidsed esivanemad…
Kui vaataja seda varem ei tea, siis peab mainima, et erinevate rahvaste uskumustes on vampiiride ja kurjade vaimude, aga ka surma suhtes selline reegel, et kuri vaim ei tohi ise üle su lävepaku astuda, sa pead ta sisse kutsuma. Ta võib küll kutsumata su ukse taha ilmuda, koputada, lunida sisselaskmist, aga kui sa teda edasi ei kutsu, siis ta ise tulla ei saa. Arvatavasti on see seotud inimeste vaba tahtega – vaimud ei tohi lõhkuda vaba tahte reeglit. Samas, kui oled korra juba sisenemise loa andnud, siis seda tagasi võtta enam ei saa. Niisiis, kui keegi kangesti lunima hakkab, et teda tuppa lastakse, või kui kuulete kummalisi koputusi – ärge ust avage. Eesti rahvausundis on selliseks koputajaks sageli surm ja manitsetakse teda ignoreerima. Ühes loos ütleb talumees surmale „Tule homme!“ ja kui järgmine päev saabub, siis ütleb, et „Pidid ju homme tulema?“. Aga ma kaldun kõrvale.
Niisiis – ühest vampiirist saab mitu ja siis õige varsti veel mitu. Pidu katkeb ja tekib võitlus inimeste ning vampiiride vahel. Selle filmi puhul ei ole aga oluline niivõrd süžee, mis on üpris lihtsakoeline, vaid selle lihtsa loo teostus. Siin on tõesti imeline visuaal, suurepärased muusikalised vahepalad, näiteks Sammy müstiline esitus ja vampiiride tants. Siin on psühholoogilised liinid, varjatud valu, talumatu vabaduse igatsus – siin hakkavad mängima allhoovused, mida otsesõnu välja ei öeldagi.
NB! Kindlasti vaadake filmi edasi siis, kui esimesed tiitrid jooksma hakkavad, sest lugu läheb sealt veel edasi! Seal on finaal, mis viib tänapäeva. Kas see lisab linateosele väärtust või mitte, jäägu teie otsustada.
Ma ei julge ennustada, mitmes kategoorias film võidu napsab, aga pakun, et muusika ja operaatoritöö eest vast küll ja ehk ka meespeaosalise roll pälvib kuldkujukese. Stsenaariumi eest ma ei annaks, režii eest võimalik, et küll… Aga eks näis. Vaadake film ära ja tehke oma panused!
