Jõulumeeleoluline „Wonka“
Kinomuusikal šokolaadifanaatik-mustkunstnik Wonkast ei räägi küll otseselt jõuludest ega mingitest jõuluimedest, seal on ka vaid üks põlvepikkune mehike, seegi mitte päris päkapikk, aga meeleolult ja vormistuselt sobib see film suurepäraselt jõuluaegseks kinoskäiguks.
Margit Adorf
Rakvere kinos näidatakse filmi inglise keeles ja hea ongi. Kui oleks valida eestikeelse ja inglise keelse seansi vahel, siis niisuguse mängufilmi puhul ma soovitaksin igal juhul originaalkeeles vaatamist. Kui animafilmide puhul ei häiri see sugugi, et karul on näiteks Mait Malmsteni ja hiirel Evelin Võigemasti hääl, siis mängufilmi puhul oleks see siiski üpris ülearu segav, kui Hugh Granti tegelane räägiks nagu Ott Sepp või Olivia Colmani suust väljuks Merle Palmiste jutuvada.
Tegelikult ma ei teagi, kes täpselt Eesti näitlejatest on seda filmi dubleerinud, sest mängufilmi puhul hoidun nagu vanakurat välgust selle eest, et kuulaks linateost eestikeelse pealelugemisega. See lihtsalt häiriks nii väga, et ma ei suudaks filmi ennast sekundikski nautida.
Pealegi ei ole see konkreetne linalugu üldse mõeldud nii väikestele lastele vaatamiseks, kes veel subtiitreid piisavalt kiiresti lugeda ei jõua. Tegu on ikkagi rohkem teismelistele ja täiskasvanuealistele mõeldud filmiga, mitte n-ö titekaga. Päris väikesed lapsed ei saa sisust veeranditki aru ja sealne temaatika võib jääda võõraks. Värvilisi võttepaikasid on küll palju, tantsitakse ja lauldakse ka ohtralt, kuid ainuüksi see ei muuda üht filmi lastefilmiks.
Jah, tõsi on see, et Wonka kui tegelane on algselt kirja pandud briti lastekirjaniku Roald Dahli poolt ja esmakordselt ilmus see tegelane lapslugejale suunatud romaanis „Willy Wonka ja šokolaadivabrik“ 1964. aastal. Kaheksa aastat hiljem, 1971. aastal tuli ekraanidele esimene romaaniga samanimeline filmiversioon, kus tegelaseks Wonka. Tuleb tunnistada, et vaatasin seda lapsena Soome TV pealt (värvilisena) ja mulle ei meeldinud. Oli kuidagi liiga kunstlik ja karglev, ülemäära punnitatud, nagu kolmetunnine tsirkuseetendus, mille puhul juba esimese kümne minuti järel ajab iiveldama. Samas Hollywoodi filmimuusikalid mulle valdavalt siiski meeldisid, näiteks „Mary Poppins“, „Alice imedemaal“ või „Helisev muusika“.
Jah, Wonka ei olnud sugugi mitte mu lemmik järgmistegi filmiversioonidega. Mulle üldse ei meeldinud ka 2005. aasta „Charlie ja šokolaadivabrik“ Johnny Deppiga peaosas. Ja lõppude lõpuks, mulle eriti ei ole seni meeldinud ka Timothée Chalamet, kes on seekordse Wonka-filmi nimiosas. Aga kuna ikka tuleb anda inimestele võimalus, siis andsin seni mittemeeldinud muinasjututegelasele seni mittemeeldinud näitleja esituses võimaluse rehabilitatsiooniks ja olin meeldivalt üllatunud. Seekordne „Wonka“ on meeldivalt mõõdukas, seda siis neile, kes on juba karastunud muusikalivaatajad ja harjunud sellega, et tegelased vahepeal muusikalis ikka laulavad ja tantsivad. Liiga kirjuks ei lähe, kui välja arvata mõned filmi lõpuosa stseenid.
Film on suures osas justkui ülesvõetud muusikalilavastus, see tähendab, et tegevuspaigad on kunstiliselt kujundatud pigem nagu lavana, mitte ei ole püütud luua võimalikult realistlikku muinasjutumaailma (nagu näiteks „Harry Potteri“ saaga puhul). „Wonkas“ saab vaataja üsna selgelt aru, et tegemist on teatraalse mänguga ja see võte konkreetsele filmile sobib, annab juurde mõningase vanaaegse hõngu. Osaliselt on kasutatud ka esimese Willy Wonkast jutustava filmi muusikat ja visuaalsete lahenduste arendusi (näiteks filmi lõpus nähtav šokolaadvabriku asukoht).
Chalamet sobib Wonkat mängima väga hästi, ta on kolmest senisest filmi-Wonkast (Gene Wilder, Johnny Depp) kindlasti kõige parem ja sobivam sellesse rolli.
Eraldi kiiduaplausi soovin teha Hugh Grantile, kes kehastab siin väikest oranži mehikest Oompa-Loompa saarelt ja esitab ka esimeses filmis kuulsaks saanud viisijupil laulu. Ka tema on oma rolli justnagu valatud, kuigi Grant on intervjuudes tunnistanud, et ega ta seda suure vaimustusega tegema ei asunud ja tegelikult tundis end jube ebamugavalt. Aga see ebamugavustunne tuligi tema karakterile kasuks, mõjuski rohkem omas elemendis, sest ega oranž mehike sugugi vaimustuses polnud sellest, et peab Wonka tagant alailma ahjualusena šokolaadi näppama.
Sisu poolest niipalju, et film räägib sellest, kuidas noor Willy Wonka saabub suurde linna teoks tegema oma unistust luua sinna šokolaadikauplus. Ta on eelnevalt läbi rännanud kogu maailma ja omandanud kõikjal erinevaid mustkunsti- ning šokolaadi valmistamise nippe. Paraku on linn kolme šokolaadimagnaadi hirmuvalitsuse all ja üks ebaõnn järgneb teisele ning Wonka satub kurja pesunaise lõksu, kes orjastab ta oma keldris asuva pesumaja mutrikeseks. Siin tuleb filmi sisse tugevalt dickenslikku meeleolu ja seda pisikestele lastele ei soovita üldse. Ka ei ole väiksematele veel jõudumööda arusaamine sellest, mis tähendab kartell ja kurjad magnaadid.
Nagu muinasjutule kohane, siis muidugi headus võidab ja Wonka ning teised pesumaja orjad pääsevad vangistusest. Filmi põhisõnumiks on, et kõige olulisem maailmas on sõprus, kaaslased eluteel, kellega koos muutub jagatud rõõm rõõmsamaks ja jagatud raskus kergemaks.
Lõpetuseks olgu öeldud, et praegune stsenaarium ei pärine mitte kuidagi Roald Dahli sulest, peale selle, et tegelane on temalt võetud. Raamatki selle filmilooga ei ole veel ilmunud, stsenaariumi põhjal on romanisatsioon (ehk filmist romaaniks kirjutamine) alles valmimas. Stsenaariumi autoreiks on Simon Farnaby ja Paul King, viimane on ka režissöör. Paul King on ka menukate Paddintoni filmide režissööriks, nii et kui teile meeldisid need sõbraliku karu lood, siis peaks ka Wonka olema kindla peale minek. Soovitan filmi lastele alates põhikooli east ja kõigile muusikalisõpradest täiskasvanuile.
