Kaks klassikalises kuues filmi

Jätkan ka sel nädalal Oscarile kandideerivate filmide tutvustamist ja seekord võtan ette kaks linateost, mida saab vaadata Netflixi vahendusel ja mis mõlemad ka on pigem selle platvormi levitatavad filmid.

Margit Adorf

„Frankenstein“ kandideerib sel aastal 9 Oscarile, kategooriateks on: parim film, parim meeskõrvalosa (Jacob Elordi Elajana), parim adapteeritud stsenaarium (Guillermo del Toro), parim operaatoritöö (Dan Laustsen), parim originaalmuusika (Alexandre Desplat), parimad kostüümid, parim jumestus ja soengud, parim kunstnikutöö ja parim heli.

Filmi režissööriks-stsenaristiks on vanameister Guillermo del Toro, kes oli juba pikka aega unistanud enda versiooni tegemisest Mary Shelley klassikalisest õudusromaanist. Algselt oli tal kokkulepe Universal Picturesiga, kuid suurtootja pani plaani ühe teise projekti tõttu seisma ja del Toro lõi käed hoopis Netflixiga. Tõsi on see, et „Frankenstein“ on korralik kinofilm ja on äärmiselt kahju, et see meil kinodesse jõudnud ei olegi.

Kinoesilinastus toimus möödunud aastal Veneetsia filmifestivalil ja lühikest aega näidati seda ka USA kinodes sügisel, kuid ülejäänud maailm saab seda vaadata vaid Netflixi vahendusel. Meie regioonis on miinuseks see, et seal ei saa valida eestikeelseid subtiitreid ja filmi ei saa eraldiseisvana laenutada. Kui te aga need takistused olete ületanud, ja soovite vaadata mõnda tõesti kvaliteetset puhtalt klassikalises võtmes vändatud kunstfilmi, siis „Frankenstein“ on hea valik.

Film ei ole iseenesest kuidagi super eriline selle poolest, et seal pole püütud mingeid rabavaid uuendusi sisse viia. Visuaal on vägagi efektne, kuid siiski klassikaline, kõik interjöörid on super, laipade elustamise arsti tööriistad muljetavaldavad, kuid üldplaanis on tegemist filmiga, mis suuri üllatusi ei paku, kui olete originaalteosega juba varem kursis või näinud mõnda varasemat „Frankensteini“ ekraniseeringut.

Kõige suuremaks takistuseks vast võibki olla see, kui mõtlete, et ah jälle „Frankenstein“, ma olen seda juba sada korda näinud, mis ma sellest enam vaatan. Aga, hoolimata mu plärinast, et see on nii „tavaline“, soovitan siiski vaadata, sest just asjaolu, et film ei püüa vaatajat kuidagi super eriliselt rabada mingi uudsusega, teeb selle sümpaatseks.

Näitlejatööd on head, hulluva arsti Victor Frankensteini rolli teeb Oscar Isaac, kes mängib väga hästi välja selle tegelaskuju sisemise koletise, milleni filmi kulminatsioon viib. Samas Elajas või Elukas ehk Frankensteini loodud laip-mees (Jacob Elordi) mängib oma lateksgrimmi all ebaloomulikku elusolendit vägagi õrnalt ja kaastunnet tekitavalt. Ma ütleks, et see on kõige peenetundelisem Elukas, keda ma olen erinevates Frankensteini versioonides näinud. Talle sekundeerib naispeaosas Elizabethina Mia Goth, kes oma võluvalt lapselike näojoontega mõjub ometi küpse ja aruka, empaatilise naisena. Näitlejate ansambel on hea ja film kaasahaarav.

Film on sobilik vaatamiseks ka vanemas eas lastele, no sellised 12+ võivad juba vast vaadata, seal on küll veidi võikaid surnukehastseene, kuid üldiselt ma ütleks, et pole väga hirmus versioon, võpatamise peale siin ei mängita, põhirõhk on selle loo filosoofilisel mõõtmel. Kes mingil põhjusel üldse ei ole „Frankensteinist“ kuulnud, siis lühidalt sisust: üks noormees vannub pärast oma ema surma, et tema leiutab viisi, kuidas võita surma. Täisealisena ongi ta arsti eriala õppinud ja teeb katseid elektriga, et elustada laipasid. Talle tuleb toeks rikas metseen, kelle abil õnnestub üks laip ellu äratada, kuid siis selgub, et õilis plaan surma võita on tegelikult neetud mõte ja külvab üksnes kannatusi ja piina. Elukas küll leiab elus ka mõistmist ja kaastundlikke kaasteelisi, kuid tema saatus on üksildane ja kõle.

„Train Dreams“ ehk „Rongiunistused“ on samamoodi hästi klassikaline film, kuid hoopis teises võtmes. See põhineb kaasaegse autori samanimelisele lühiromaanile („Train Dreams“, 2011, autor Denis Johnson). Eesti keelde seni tõlgitud ei ole. Filmi režissööriks on Clint Bentley, tema on ka stsenaariumi adapteerinud. Film esilinastus möödunud aastal Sundance’i festivalil, seda näidati lühikest aega USA kinodes ja siis maandus see üsna kiiresti Netflixis. See on nomineeritud Oscarile neljas kategoorias: parim film, parim adapteeritud stsenaarium, parim operaatoritöö (Adolpho Veloso) ja parim originaallaul „Train Dreams“ – Nick Cave ja Bryce Dessner.

Film on ajalooline draama, mis viib vaataja möödunud sajandisse, kuid jõuab otsapidi tänapäeva välja. Loo jutustaja näitab ühe mehe elulugu, millest suure osa hammustab lein naise ja lapse pärast, kes hukkusid suures metsatulekahjus. Peaosas Robert Grainieri rollis astub üles Joel Edgerton, kes tegelikult oleks võinud ka väikse nominatsiooni noppida, aga seekord siis mitte.

Film kulgeb hästi aeglases tempos ja kui ka alguses võib tunduda, et see on „liiga Ameerika“, siis kannatage esilagu ära, see muutub siiski päris universaalseks eluteelooks, mis on poeetiline, väga tundeline, mõtlik ja loob küll täiesti omamoodi fluidumi ka lihtsalt koduse ekraani vahendusel. See on pigem vanainimeste mõtlusfilm, mida koguperefilmina vaadata ei kannata. Sobib romantilise õhtu sisustamiseks armastavatele paaridele. Hoolimata rasketest teemadest, leinast, depressiivsetestki stseenidest, on filmi lõpp helge. Õrnahingelised poetavad kindlasti ka mõne pisara.

Mõlemad filmid on omamoodi head, „Train Dreams“ nõuab vaatajalt veidi rohkem küpsust ja kannatlikkust, kuid kes viitsib selle ette võtta, siis hea filmielamuse saate kindlasti. Mõlemad linateosed on peenetundelised, nüansirikkad ja õrnad, robustse pinna all.