Tapja kulgeb mõtiskledes

Sel nädalal soovitan pilgud pöörata Netflixi avarustesse ja nabida sealt vaatamiseks värske film „The Killer“.

Margit Adorf

Mõnikord on selline tunne, et mis ma sellest Netflixist maksan, kõik on nagunii juba nähtud, midagi sealt vaadata ei ole. Rahast hakkab kahju ka ja siis ma sulgen vähemasti mõneks kuuks oma konto, kuni on oodata uut saaki. Selle sügise uueks saagiks osutus „Tapja (The Killer), mille tõttu ma oma krediitkaarti luhvtitasin ja tellimuse uuendasin. Tasus ära, kui ka ainult see üks film kuus vaadata, soovitan soojalt.

Meie kinodesse kõnealune linateos ei ole jõudnud ega ka jõua, kuna see ongi otse Netflixi jaoks toodetud. Sellest on iseenesest kahju, kuna see on siiski korralik kinokraam. Oktoobrikuus näidati filmi mõnedes USA kinodes, kuid peaasjalikult oli see mõeldud siiski levima Netflixi kaudu, kuhu see maandus 10. novembril. Režissööriks on David Fincher, peaosades Michael Fassbender ja Tilda Swinton, viimane teeb küll episoodilise, kuid selle eest mõjuva etteaste.

Film sobib rohkem neile, kellele meeldib lugeda raamatuid, kellele meeldivad aeglases tempos mõtlikud filmid, kes oskavad hinnata head loojutustamist ja korralikku dialoogi, kuid kes ei viitsi neid dialooge kuulata enne seda, kui mõnes filmis kedagi tapma hakatakse. Siin on kõik see olemas. Film ei sobi neile, kes loodavad näha märulit (sedagi on, kuid õige pisut), tagaajamist (seda pole üldse, kui üks mittetagaajamisega seotud põgenemisstseen välja arvata) ja palju nalja. Nalja selles filmis ei tehta, see on surmtõsine film, aga mõnusa allhoovusega, mis ei pane vaatajat kuidagi liialt ebamugavasse emotsioonidetulva.

Lugu põhineb prantsuse koomiksil ja samanimelisel romaanil. Loo-koomiksi autoreiks on Alexis Nolent ja Luc Jacamon. Eesti keelde tõlgituna ei tasu seda teost otsida, kuigi romaanina võiks see paljudelegi meeldida – ei jää sugugi siinkandis hinnatud skandinaavia krimilugudele alla.

Peategelaseks on tapja (Michael Fassbender), kes jutustab minategelasena lugu justkui oma ameti tutvustamiseks. Ta räägib kujuteldavale peategelasele, mis omadused peavad olema, et olla tapja, kui igav see tegelikult enamuse osa ajast on ja mida kõike täpselt peab järgima selleks, et mõrv oleks edukas. Paraku läheb selles loos mõrvaga nihu, kuuli ette satub hoopis suvaline seksitöötaja ja sealt edasi veereb juba kõik tapja jaoks allamäge, kuni lõpuks saabub meelirahustav finaal.

Tapja ei usu jumalasse, karmasse, saatusesse. Tema jaoks on ainus elutee see, mille sa jätad endast maha. Kui sured, siis sured. Kui sureb üks inimene tema käe läbi, siis maailma see ei muuda, iga päev sünnib üle kolme korra rohkem uusi inimesi peale kui neid iga päev sureb. Temal on kindel tellimus, järgida tuleb tellimust, pikemalt pole vaja juurelda, improviseerimine on halb, järgima peab plaani. Kedagi ei saa usaldada. See on mantra, mida tapja kordab läbi terve filmi, kuulates samal ajal kõrvaklappidest ansambli The Smiths muusikat.

Niimoodi sisukokkuvõtte ümberjutustusena võib film tunduda tuimavõitu, kuid tänu Fassbenderi suurepärasele osatäitmisele ja hea tunnetusega loojutustamisele on tegemist meeldivalt rahuldustpakkuva vaatamisega kaamoslikus novembrikuus. Tapja peab lahendama olukorra, kus tema praaktöö tagajärjel on kiputud tema privaatsfääri risustama.

Film on külma tonaalsusega, puhas, karge. Mingit värisevat kaamerat siin ei ole, pinevust ja pinget küll kruvitakse, kuid see ei ole tavaline kiire ja paukuv adrenaliiniküte. Tapja tapab siin ikka õige mitu inimest, ja teeb seda ilma mingi pikema sõnamulinata. Ega nii see ongi, kes pikalt jutustama jääb, see elust ilma. Ammu oleks aeg, et filmidesse see tõde kohale jõuaks.

Hea on see, et film ei ole seotud mingite poliitiliste mängude, maailmapäästmise, tuumakatastroofi, USA presidendi või mille iganes kõrvalise jamaga. Näeb küll üht magnaati, kes ongi too untsuläinud mõrva tegelane, kuid tema taust või isik ei puutu filmiloosse mitte kuidagi. Oluline on tapja enda sisemonoloog ja mõtlik kulgemine, enda „õigel“ rajal hoidmine. Ja see on see, mida ei saa ühegi sisuümberjutustusega edasi anda, vaid seda peab omal nahal kogema.

Netflixi filmide miinuseks on, et seal ei saa valida eestikeelseid subtiitreid. Nii et peate oskama mõnda võõrkeelt, selle filmi puhul eriti, kuna siin on suur rõhk just sõnalisel jutustatud lool, kogu visuaal on vaid garneering.

Lõpetuseks tuleb öelda, et filmi näidati sel aastal Veneetsia filmifestivalil, kus see oli üks peapreemia, parima filmi Kuldlõvi nominente. Võitjaks tuli Veneetsias „Vaesekesed“, mis jõuab meie kinodesse järgmise aasta jaanuaris. Seniks aga vaadake filmi „The Killer“, see on väärt kraam.