Vana mehe elutõed

Filmitegijad on lisanud näpuotsaga sobivat vürtsi, näiteks kasutades eriefektiga objektiivi ja lillat koloriiti. Foto: pressimaterjalid

Märtsi lõpus alustas Eesti kinodes ringreisi Arko Oki dokumentaalfilm „Hullumeelsuse definitsioon“, mis jõuab täna ka Rakvere kinno.

Margit Adorf

Eelkõige soovitan filmi vaatama minna vanema generatsiooni meestel, kes leiavad linaloo peategelases, psühhiaater Arvo Haugis, ilmselt mõttekaaslase, aga on ka ilmselt samal lainel vananeva mehe heietustega. Samuti võiks film huvi pakkuda neile, kes soovivad näha arhiivikaadreid NSVL-i lagunemise aegadest ja kes teavad ilma pikema seletuseta, kes oli Mihhail Gorbatšov ja kes oli Boriss Jeltsin. Gorba võbeleb ekraanil korduvalt ja temast on ka eraldi pikemalt juttu.

Film on üsna hüplikult ja mitmekihiliselt üles ehitatud, kord viiakse vaataja varemete vahele, kus käib ülesehitustöö, siis aga laadale, kus peategelane otsib tsaariaegseid eestikeelseid grammofoniplaate, vahepeal näidatakse eesti ja nõukogude eesti kunsti ning tutvutakse erinevate leierkastidega. Vaataja saab näha, mida Arvo Haug on varem elust arvanud ja kuulda, mida ta nüüd arvab.

Selge see, et inimene elu jooksul areneb ja mida noorena on nähtud ühtmoodi, võib elusügisel paista hoopis teistes värvides. Nii näiteks tunnistab peategelane, kes on aastaid tegutsenud ka seksuoloogina, et tema jaoks oli suur üllatus, kui ta kohtas oma töö käigus abielupaari, kes elas seksivabas suhtes ja oli seejuures sellega väga rahul. Haugi üllatas eelkõige, et suhtes olevad inimesed ei seksi. Selle pinnalt aga jõudis järelduseni, et ega see polegi elus kõige olulisem, see on vaid üks eluetapp, mil muud eesmärki polegi, kui vaid seksutamine. Haugi hinnangul lõppes see etapp varem umbes 24-aastaselt, tänapäeval aga 22-aastaselt.

Hullumeelsust kui sellist ei ole psühhiaatri sõnul üldse olemas, vähemasti mitte meditsiinilise terminina. Seega otsesõnu keegi hullumeelsuse definitsiooni ei paku, kuid vaataja võib erinevatest visuaalsetest kildudest enda jaoks ise sobiva pildi kokku noppida.

Film algab sõnadega „Ma tunnen pannkoogi lõhna“ ja lõpu osas jõuab selle juurde tagasi. Vahepeal viib autor vaataja eksirännakule, mille käigus näeme korduvalt stseene, kus kaadri tagant juhendatakse portreteeritavat, et tule nüüd sisse või räägi veel seda naiste nalja. Haug on kuulekas ja teebki nii nagu kästakse, kuid on ka kord, kus ta eelnevalt üllatub ettepanekust. See on siis, kui soovitatakse öelda, et lähme nüüd kohe. Kas tõesti, kohe? Aga ega sest ole midagi, Arvi Haug on rahvamees ja laulab vabalt ka lava peal laulu „Filmistaar“, kus sõnad: „Sain kord ma osa ühte filmi, teosest šedöövrit loodeti. Nüüd olen staar kõigi vaatajate silmis, mis sest, et iseennast seal mängisin.“ Kerget sarkasmi on tunda nii filmi autorite kui peaosalise poolt ja see on ju vaid eluterve.

Ma soovitan filmi vaatama minna pigem kinno, sest nagu ma ütlesin, siis see on hüplik ja mitmekihiline, kuid niisuguse stiili miinuseks on see, et kui vaatate linateost väiksemalt ekraanilt koduses miljöös, siis jääb filmilugu rabedaks, teid ümbritseb liiga palju segajaid, mis hajutavad tähelepanu. Selleks, et Arko Oki uuele dokile pihta saada, on aga vaja pisut kannatust ja pigem pimedat kinosaali kui pannkoogilõhnalist kodu.

Kokkuvõttes – kui otsustate filmi vaadata, siis näete lugu täiesti tavalisest vanamehest, kellel ehk on olnud kirju elu ja kes on veidi ekstsentriline, kuid igal juhul mitte kõrk ega õppimisvõimetu. Filmitegijad on oma materjali suhtunud piisava heatahtlikkusega ja lisanud näpuotsaga sobivat vürtsi, näiteks kasutades eriefektiga objektiivi ja lillat koloriiti, aga ka törtsuvaid pasunaid ja juba mainitud võõrandusefekti, kus publiku jaoks on filmi sisse jäetud tükikesi sellest, mis tavaliselt jääb kaadri taha.

Noorema generatsiooni jaoks, ma arvan, on film pigem igav ja päris lapsi ei tasu selle linateosega üldse piinama hakata, aga kui olete vanuses 45+, siis juba hakkab minema. Kõige heatahtlikum ja vastuvõtlikum sihtgrupp selle filmi jaoks on ilmselt mees ja naine vanuses 60+, neid kõnetab linalugu kõige vahetumalt ja ehk otse südamesse.

Rakvere kinos linastub film lisaks täna pärastlõunasele seansile veel ka reedel, 17. aprillil.

Add a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga