1189: linna aitasid vallutada mesilased

Täna 831 aastat tagasi, 28. augustil 1189. aastal algas Kolmanda ristisõja käigus Akko linna ja kindluse piiramine, mis jäi kestma ligi kaheks aastaks.

Allan Espenberg

Teatavasti oli ainsaks ristisõjaks, mis lõppes eurooplaste suure triumfiga, Esimene ristisõda aastatel 1096–1099. Kõik järgmised ristisõjad enam sellist edu kaasa ei toonud. Esimesest ristiretkest polnud möödunud veel sajanditki, kui eurooplaste vallutused Palestiinas pöörati praktiliselt pea peale.

12. sajandi viimasel kolmandikul kerkis muhameedlaste etteotsa kurdi päritolu andekas ja võimekas väejuht Ṣalāḥ ad-Dīn Yūsuf ibn Ayyūbi ehk Saladin (1137 või 1138–1193), kellest sai Aijubiidide dünastia rajaja ning Egiptuse esimene sultan ja Süüria sultan. Oma võimu tipul kuulusid tema sultanaati Egiptus, Süüria, Mesopotaamia, Al-Ḩijāz (kaasaegse Saudi Araabia lääneosa), Jeemen, Põhja-Aafrika mõned piirkonnad.

Kolmas ristisõda (1189–1192) oli suunatud eeskätt Saladini ohjeldamiseks ja selle käigus püüdsid Euroopa tollased võimsamad valitsejad – Inglismaa kuningas Richard I Lõvisüda (1157–1199), Prantsusmaa kuningas Philippe II ehk Philippe Auguste (1165–1223), Austria hertsog Leopold V (1157–1194) ja Saksa-Rooma keiser Friedrich I Barbarossa (ca 1122–1190) vallutada Saladinilt tagasi Palestiina territooriume. Eurooplased olidki sõja alguses üsna edukad ja suutsid mitu tugipunkti tagasi vallutada.

Piiratud lugematuid kordi

Kolmanda ristiretke üks suuremaid, kauasemaid ja ka verisemaid vastasseise leidis aset Akko kindluse all, kus tegelikult otsustati ristisõja saatus. Kindluse piiramine kestis ligi kaks aastat ja selle lõpptulemust ei otsustanud inimesed.

Akko oli keskajal üks tugevamaid linnu ja kindlusi Vahemere idarannikul Lähis-Idas, mis praegu kuulub Galilea piirkonda Iisraelis. See on üks vanemaid linnu seal regioonis ja üks vanemaid pidevalt asustatud paiku maailmas. Akko vanalinn on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Oma eksisteerimise enam kui 4000 aasta jooksul on kindlusest üle käinud hulgaliselt lahinguid ja kümneid kordi on seda piiratud. Tõelise kuulsuse saavutas Akko ristisõdade ajastul. Vahetult pärast Esimest ristisõda suutis Jeruusalemma kuningas Balduin I linna 1104. aastal ristisõdijatele vallutada, misjärel sellest sai piirkonna tähtsaim sadam ja ristisõdijate suurim kindlus Pühal maal.

Kahekordne piiramisrõngas

1187. aastal said muhameedlased Saladini juhtimisel strateegilise Akko linna enda kätte praktiliselt ilma lahinguta, kuid võidurõõmu ei saadud tunda kuigi kaua.

Juba 28. augustil 1189. aastal lähenesid ristisõdijad Jeruusalemma kuninga Guy de Lusignani (1129–1194) juhtimisel ootamatult Akko kindlusele. Kuninga armeed oli tugevdatud Pisa Vabariigi mere- ja maavägedega. Kuna muhameedlaste garnison oli eurooplaste väest kaks korda suurem, siis üllatusrünnakust asja ei saanud. Ristisõdijad panid oma laagri linna juurde püsti ja valmistusid pikaajaliseks piiramiseks.

Kui Saladin sai ristisõdijate jõudmisest Akko alla teada, siis ründas ta 15. septembril nende laagrit, et olukord kiiresti enda kasuks lahendada. Samal ajal tulid ka kindluses baseerunud väed Akkost välja ja ründasid samuti eurooplasi. Tõsise vaeva ja suurte kaotustega õnnestus ristisõdijatel Saladini rünnak siiski tagasi lüüa. Nüüd oli selge, et võitlus tuleb pingeline ja võib kesta väga kaua.

Akko piiramine oli ristisõdade ajaloos üsna omapärane ja ainulaadne, sest Akko piiramisrõngasse võtnud ristisõdijad olid omakorda ümber piiratud Saladini vägede poolt. Tegemist oli kahekordse piiramisrõngaga.

Mesilased tegid töö ära

Hakkas tunduma, et pärast enam kui aastast status quo’d on Saladini võimalused linn lõplikult enda kätte haarata suuremad kui kunagi varem. Kuid siis toimus pööre ja ristisõdijate piiramine hakkas mõnevõrra paremini edenema, sest Jeruusalemma kuningale Guy de Lusignanile tulid appi inglaste kuningas Richard I ja prantslaste Philippe II.

Üsna peatselt oskasid eurooplased aga kindluse kaitsjaid kõige ebameeldivamal kombel üllatada. 11. juulil 1191. aastal asusid ristisõdijad viskemasinatega taas heitma kindlusesse kive, kuid seekord lendasid koos kividega müüride taha ka mesitarud – suured savipotid, mis olid täidetud mesilassülemitega.

Mesitarud kukkusid Akko kaitsjate sekka ja purunedes pääsesid sealt välja terved parved tigedaid putukaid, kes asusid läheduses olevaid inimesi armutult nõelama. Hirmunud türklased jooksid erinevates suundades laiali, maruvihased mesilased järel. Vaid mõne minuti jooksul halvasid mitmesaja savipoti asukad praktiliselt kogu garnisoni, mistõttu kaitsjad polnud suutelised müüriauke enam lappima ega isegi elementaarset vastupanu vaenlasele osutama.

Seejärel ronisid ristisõdijad kiirustamata linnamüüridele, loobudes isegi tormijooksust ja kartmata mingit vastupanu. Nad ei peljanud ka omaenda sõjakavaluse tagajärgi, sest raudrüüdes sõduritele ei kujutanud mesilased erilist ohtu.

12. juulil alistus Akko kindluse garnison täies koosseisus ristisõdijatele, kes sisenesid linna ja võtsid kõik sealsed sõdurid vangi. Guy de Lusignani järel Jeruusalemma kuningaks saanud Corrado del Monferrato (ca 1145–1192) tõmbas lehvima nii Jeruusalemma kuningriigi kui Prantsusmaa, Inglismaa ja Austria riigilipud.

Oletatakse, et mesitarude paiskamine kindlusesse oli Inglise kuninga Richardi idee, kes oli taolisest meetodist lugenud mingilt iidselt papüüruserullist. Üleüldse paistis Richard keskaja valitseja kohta silma kadestusväärse fantaasia ja leidlikkusega. Seetõttu arvatakse, et just Richard suutis leida ka nipi Akko vallutamatu kindluse alistamiseks.

Võit Akko all oli ristisõdijaile suureks triumfiks, Saladinile aga traagiliseks kaotuseks, sest ta oli lootnud lõpu teha ristisõdijate kuningriigile.

Akko piiramine nõudis kokku tuhandeid inimelusid ja hukkunute hulgas oli ka palju kõrgeid tegelasi: üks kuninganna, kuus peapiiskoppi ja patriarhi, 12 piiskoppi, 40 hertsogit ja krahvi, umbes 500 kõrget aadlikku. Seejuures ei langenud paljud neist üldsegi mitte lahingus, vaid surid hoopis haigustesse ja ebasanitaarsete tingimuste tõttu.

Akko oli keskajal üks tugevamaid linnu ja kindlusi Vahemere idarannikul Lähis-Idas, mis praegu kuulub Galilea piirkonda Iisraelis. Foto: www.google.ee/maps kuvatõmmis