1722: esmakordselt maailmas kuuldi Lihavõttesaarest

Kuigi Tšiilile kuuluv Lihavõttesaar on eksisteerinud palju sajandeid, avastas selle saare maailma jaoks Hollandi maadeuurija Jakob Roggeveen 5. aprillil 1722 ehk 297 aastat tagasi.

Allan Espenberg

Lihavõttesaar ehk kohaliku nimega Rapa Nui (tõlkes „Suur Maa“ või lihtsalt „saar“) asub 3600 kilomeetri kaugusel Tšiili rannikust, 4200 kilomeetrit Tahitist ja 2600 km lähimast asustatud saarest. Suure kauguse tõttu teistest asustatud kohtadest on kolmnurkne vulkaaniline saar üks enim isoleeritud paiku maailmas.

Teadlaste arvates tekkis Lihavõttesaar umbes 50 tuhat aastat tagasi. Ammustel aegadel oli saarel üle 70 vulkaani, kuid nüüd pole need enam aktiivsed ega kujuta sealsetele elanikele mingit ohtu. Saarel on ainult üks linn – Hanga Roa, mille lähedal asuva Rano Kau vulkaani kraatrijärvest saavad elanikud oma joogivee.

Kui 1999. aasta rahvaloenduse järgi elas eksootilisel saarel 3600 inimest, siis praeguseks on rahvastik enam kui kahekordistunud: 2017. aasta andmetel on saarel umbes 7750 elanikku.

Kogu Polüneesias on saar turistide poolt enim külastatav koht, seda muidugi võrreldes elanike arvuga. Iga aastaga hakkas turiste üha enam Lihavõttesaarele voorima: kui näiteks paarikümne aasta eest käis Lihavõttesaarel 21 000 inimest, siis nüüd külastab saart aastas umbes 100 000 turisti. Kõike seda arvesse võttes kehtestas Tšiili valitsus eelmisel aastal väikese piirangu, et säilitada paremini saare keskkonda, kultuuri ja ajalugu: nüüdsest tohivad turistid viibida saarel senise 90 päeva asemel korraga 30 päeva.

Pole võimatu, et mingil ajal vähendatakse ka turistide arvu, kel lubatakse saarele tulla, kuid täielikult ei taheta turismi siiski ära keelata. Põhjus on väga lihtne: turismile on üles ehitatud saare kogu majandus ja kui turistid ära kaovad, siis variseb kokku ka Lihavõttesaare kogu eluolu. Samas tekitavad turistid näiteks väga palju prügi – iga kuu saadetakse Lihavõttesaarelt mandrile umbes kaks tonni plastikut, umbes sama palju alumiiniumi, aga näiteks paberprügi tekib koguni kümme tonni.

Turiste huvitab 163 km² suuruse saare vaatamisväärsustest ja mälestistest kõige enam loomulikult imelikud, ülisuurte peade, pikaksvenitatud kõrvade ja kitsaste suudega kivikujud, mida nimetatakse moaideks.

Lihavõttesaarel on umbes tuhat suurt, võimsat ja majesteetlikku kivikuju, mille kõrgus on 1,5 kuni 21 meetrit. Need on püstitatud aastatel 1250 kuni 1500. Moaid pole arvatavasti küll kindlate isikute portreelised koopiad, kuid nende näojoontes võib siiski ära tunda mõningaid hõimujuhte.

Rapa Nuist on polüglott Uku Masing kirjutanud filosoofilise romaani „Rapanui vabastamine ehk kajakad jumalate kalmistul“. Ta on kirjeldanud Lihavõttesaare kivikujusid nõnda: „…kujud seisid õõnsate silmade ja ülespidi pöördunud ninadega, sõnastamatu naer ümber huulte ja punasest tuhkkivist mütsid peas. Kõik need vaatasid maa poole. Nende tohutuid sõõrmeid pidi puudutama igavene tuul.“

Veel on ta märkinud: „Nina pikem kui pool nägu ja vähe õõnes, huuled aetud torru ja litsutud üksteise vastu. Kõigil olid pikaks venitatud kõrvad nagu juustesse rippuma seotud paelad, millede vahele torgatud ehteks ümar pulk. Laup lühike ja kitsas nagu oleks pilved lõiganud ära osa, et viia see teispoole merd ja metsi. Uurivalt tõstetud kulmude all avanesid silmaaugud kui põhjatud kaevandused.“

Valitsevat klassi esindanud moaid, nn pikk-kõrvad, lükati tõenäoliselt juba enne eurooplaste saarele jõudmist vihase alamklassi, nn pisikõrvade poolt ümber. Seejuures kaotasid paljud kujud pead, nende silmad valgete korallist silmamunadega ja punasest pimsist või sätendavast obsidiaanist pupillidega purunesid.

Alates eelmise sajandi keskpaigast hakkasid arheoloogid paljudest maailma riikidest ümberaetud kivikujusid taas esialgsesse püstiasendisse tagasi panema. Nüüd on enamik neist turistidele vaadata, kuid samas on moaid ühed mõistatuslikumad mineviku mälestusmärgid.

Siiamaani pole täpselt teada, miks ja kuidas neid suuri kivikujusid püstitati. Ühe versiooni järgi valmistati neid pehmest vulkaanilisest tuffist, mis raiuti välja kaljust. Paljud kujud lasti töötlemiskäigus pikali, et neid oleks võimalik paremini viimistleda. Kui kuju oli valmis, libistati see nõlvakust alla, kasutades selleks palmitüvede külge seotud köisi. Tüved olid asetatud spetsiaalsetesse aukudesse, et need moai allatoomisel liikuma ei hakkaks. Kraatri põhjas tõsteti kuju püsti ning selle kehale ja seljale tehti viimased nikerdused. Seejärel asuti tööle uue kivikuju kallal.

Sadade kivikujude valmistamine mõjus aga halvasti saare loodusele ja keskkonnale. Kui Jakob Roggeveen jõudis 1722. aastal Rapa Nuile, siis leidis ta puudest paljaksraiutud saarelt eest näljast nõrkeva rahva. Teadlaste arvates saigi saare allakäik alguse metsade mahavõtmisest ja ülbest suhtumisest keskkonda ning ülisuurte kivikujude püstitamisest, mille transportimiseks oli vaja hulgaliselt palke. Oma osa puude hävinemises oli ka Polüneesia rottidel, kes toitusid palmide seemnetest. Umbes 1300. aastal võis saarel pesitseda umbes 20 miljonit rotti.

Teadlased on nii Lihavõttesaare kui moaide uurimisega tegelenud juba palju aastakümneid ja igal aastal saadakse teada midagi uut. Näiteks tänavu jaanuaris teatasid USA Binghamptoni ülikooli teadlased, et nad tegid kindlaks, et Lihavõttesaare iidsed asukad ehitasid oma kivikujusid peamiselt rannaäärsete mageveepaikade lähedale. Ajaloolased selgitasid ühtlasi välja, et saarlased oskasid koguda magevett otse ookeanist, sest Lihavõttesaarel pole jõgesid ega allikaid. „Põhjavesi voolab nõlvadelt otse ookeani,“ selgitas professor Carl Lipo. „Magevesi seguneb soolase veega, aga mõne tõusuvee ajal on soolasisaldus väga madal, mis muudab vee ohutuks ja kasutuskõlblikuks inimestele.“

Fotol näete turiste saarel enim huvitavaid ülisuurte peade, pikaksvenitatud kõrvade ja kitsaste suudega kivikujusid, mida nimetatakse moaideks.