1773: James Cook purjetas üle lõunapolaarjoone

Täna 247 aastat tagasi, 17. jaanuaril 1773. aastal ületas maailma kõigi aegade üks kuulsamaid meresõitjaid ja maadeavastajaid James Cook esimese eurooplasena lõunapolaarjoone.

Allan Espenberg

Briti kapten James Cook (1728–1779) sai maailmakuulsaks tänu kolmele ümbermaailmareisile, mille ta sooritas aastatel 1768–1779. Ta uuris oma reisidel Vaikse ookeani saari, Põhja-Ameerika rannikut, Austraalia idarannikut ja teisi piirkondi.

On räägitud, et Cook oli veidi inimlikum maadeuurija ja meresõitja kui tema teised tolleaegsed ametikaaslased: ta kasutas põliselanike vastu vägivalda alles siis, kui see oli vältimatu, aga teistel juhtudel püüdis aborigeenidega sõbralikult läbi saada.

Mindi otsima lõunamandrit

Cooki teise ümbermaailmareisi üheks eesmärgiks aastatel 1772–1775 oli üles otsida „lõunamaa“ ehk Antarktis, mis uskumuste järgi paiknes kusagil lõuna pool Austraaliat. Sellest, et lõunapolaarjoone taga võib asuda suur kontinent, räägiti juba väga iidsetel aegadel, kuid selle kohta polnud olemas mingeid tõendeid ja pikka aega ei püüdnudki keegi sinna jõuda.

Vene teadlane Mihhail Lomonossov (1711–1765) oli näiteks veendunud, et Antarktis on olemas ja teatas isegi selle võimaliku asukoha: „Kaugel lõunas, Hea Lootuse neeme ja Magalhãesi väina vahel asub suur, jääga kaetud maa.“ Veel lisas Lomonossov, et lõunas on jääd tunduvalt rohkem kui põhjas.

Cooki merereis algas 13. juulil 1772. aastal, kui laevad Resolution (Cooki juhtimisel) ja Adventure (kapten Tobias Furneaux’ juhtimisel) lahkusid Plymouthi sadamast ja võtsid kursi Kaplinnale Lõuna-Aafrika Vabariigis. Laevade pardal oli palju teadlasi, kelle uuringud ümbermaailmareisi käigus rikastasid märkimisväärselt teadmisi lõunalaiuse kohta.

30. oktoobril 1772. aastal jõudsid laevad Kaplinna, kus ekspeditsiooniga liitus Rootsi bioloog ja botaanik Anders Sparrman, kes varem oli käinud teaduslikel uuringutel Hiinas ja Lõuna-Aafrikas. Kolm nädalat hiljem lahkus eskaader Kaplinnast ja kurss võeti lõunasse.

Novembri lõpus ja detsembri alguses otsis Cook kahe nädala jooksul nn Ümberlõikamise saart – maatükki, mida esmakordselt oli märganud Prantsuse meremees Jean Baptiste Charles Bouvet, kes aga ei suutnud määrata selle koordinaate õigesti. Oletati, et saar asub sadade miilide kaugusel lõuna pool Hea Lootuse neemest. Tänapäeval kannab see asustamata maatükk Atlandi ookeani lõunaosas Bouvet’ saare nime. Kuna saare otsingud ei andnud tulemusi, siis otsustas Cook sõita veel rohkem lõuna poole.

Sõit üle lõunapolaarjoone

Mereteel tabas Cooki ja tema meeskonda hulk ohtusid ja pettumusi. Näiteks 11. detsembril 1772 nägid Resolutioni madrused enda ees ootamatult midagi väga suurt. Arvati, et ongi jõutud lõunamandrini, aga peatselt selgus, et tegu oli lihtsalt hiiglasuure jäämäega.

Aga 17. jaanuaril 1773. aastal ületasid James Cooki laevad esmakordselt ajaloos lõunapolaarjoone (inglise keeles Antarctic Circle), laevast Resolution sai aga samal päeval esimene laev, mis on sõitnud nii kaugele lõunasse. Lõunapolaarjoone teeb teatavasti eriliseks asjaolu, et sellest joonest lõuna pool esineb polaarööd ja polaarpäeva. Lõunapolaarjoon läbib ainsa mandrina Antarktist. Analoogset paralleeli põhjapoolkeral nimetatakse põhjapolaarjooneks.

Kuigi pärast lõunapolaarjoone ületamist avastati mitu saart, siis Antarktika vaatevälja ei suudetud jõuda. Aga tormi ajal ja paksus udus 8. veebruaril läksid laevad Resolution ja Adventure lahku ning kaotasid teineteise silmist. Cook püüdis järgmise kolme päeva jooksul küll leida teist laeva, kuid edutult.

Samas oldi taolise võimalusega arvestatud juba enne merereisile minekut, mistõttu kaptenid Cook ja Furneaux leppisid kokku, et kui nad peaksid merel lahku minema, siis saavad nad kokku Kuninganna Charlotte’i väinas Uus-Meremaa juures. Nii juhtuski ja 1773. aasta mais kohtusid kaks laeva taas. Sealt siirduti edasi lääne suunas, kuid pärast mitut ebaõnnestunud katset tungida läbi paksu jää, otsustas Cook oma meeskonnaga, et lõunamandrit ei eksisteeri. See oli loomulikult ekslik otsus.

Siiski oli sellel katsel otsida üles lõunamanner ka mõningaid positiivseid tulemusi. Nii avastas Cook ja kandis kaardile mitu saart, nagu näiteks Uus-Kaledoonia, Sandwich, Lõuna-Georgia, Norfolk. Veel tõestas Cook, et Uus-Meremaal pole mingit pistmist Antarktikaga, kuna tegemist on arhipelaagiga (rühm tekkelt ja geoloogiliselt ehituselt enamasti samaseid, lähestikku paiknevaid saari, mis on lähimast mandrist eraldunud maismaaosad – toim.). Cooki vaatlused ja põhjalikud aruanded abistasid paljusid järgmisi ekspeditsioone.

Lisaks arvas Cook, et lõunalaiustel ei eksisteeri mingeid suuri maa-alasid, mistõttu sealkandis uusi otsinguid teostada pole mõtet. Cook oli ka veendunud, et kui Antarktika ongi olemas, siis pole selleni võimalik jõuda lausjää tõttu. Kuigi Antarktikat tollal ei avastatud, oletati, et see on koloniaalse ekspansiooni ja ka teaduse mõttes täielikult kasutu maismaa. Olgu öeldud, et Antarktika avastati ligi pool sajandit hiljem, 1820. aastal, kuigi paljud ekspeditsioonid olid juba 19. sajandil mandrile väga lähedale jõudnud.

Kas Antarktikat nähti juba varem?

Mõningatel andmetel oli tegelikult esimeseks inimeseks, kes ületas lõunapolaarjoone Hollandi meresõitja Dirck Gerritszoon Pomp (1544– u 1608), kes 1599. aasta lõpus jõudis väga lähedale Antarktikale. Nimelt lähenes Magalhãesi väinale viis Hollandi kaubalaeva, kuid äkitselt puhkenud torm surus ühe laevadest, mis kandis nime Blijde Boodschap, kaugele lõunasse üle lõunapolaarjoone.

Kui ookean rahunes, siis märkasid meremehed enda ees tundmatut lumist rannikut. Laeva kapten Dirck Gerritszoon oletas, et ta on jõudnud lõunamandrini, mistõttu tekkis mõte isegi randuda. Aga kuna laeval nappis toiduaineid ja ravimeid, siis polnud selleks õige aeg. Pealegi kardeti uut tormi. Nii otsustas kapten, et meremeeste elud on teadusavastustest tähtsamad ja andis käsu naasta Magalhãesi väina.

Ka Hispaania maadeavastaja ja meresõitja Gabriel de Castilla (1577– u 1620) sattus 1603. aastal Magalhãesi väinas tormi kätte ning võis samuti ületada lõunapolaarjoone ja näha lõunamandrit. Kuid nagu hollandlasegi puhul ei eksisteeri selle kohta täpseid tõendeid. Mõlemad reisimehed võisid näha mitte maismaad, vaid suuri jäämägesid, mida pidasid saarteks.

Maadeavastaja James Cook. Foto: wikipedia.org