1935: lahkus maailma üks ustavaim lemmikloom

Täna 84 aastat tagasi, 8. märtsil 1935. aastal suri Jaapanis 11aastasena Hachiko, kes on üks kuulsamaid koeri maailma ajaloos. Ta sai tuntuks erakordse truuduse poolest oma peremehele.

Allan Espenberg

Jaapanis Akita linnas elas professor Hidesaburo Ueno (1872–1925), kes andis suure panuse põllumajanduse mehhaniseerimisse, kuid hoopis tuntumaks sai ta oma koera tõttu. Tokyo ülikoolis õppejõuna töötanud Ueno oli suur loomasõber ning ainuüksi koeri oli tal seitse.

Aga 1923. aastal tõi Ueno tuttava farmeri koer ilmale mitu kutsikat ja farmer otsustas ühe sümpaatse koerakese kinkida austuse märgiks professorile. See kutsikas kuulus Akita Inu tõugu, mis on üks vanemaid koeratõugusid maailmas ja mis kuulutati 1931. aastal koguni Jaapani rahvuslikuks aardeks. Seega oli farmeri kingitus üsnagi väärtuslik ja hinnaline.

Seejärel tuli professoril panna uuele koerale nimi, kuid eriti palju mõtlemist see ei vajanud. Kuna tal oli juba seitse koera, siis sai pisikesele akitale nimeks Hachiko (hachi tähendab kaheksat ja ko printsi või ka kiindumust).

Üheksa aastat lootusetut ootust

Hachikost sai üsna kiiresti professori lemmikkoer. Erakordselt tark koer hakkas jällegi professorit pidama tõeliseks sõbraks. Kuna Uenol tuli iga päev minna tööle Tokyosse, siis kõndis ta igal hommikul koos Hachikoga Shibuya rongijaama, et sealt rongiga pealinna sõita. Koeral oli teekond nii selgeks saanud, et pärastlõunati tööpäeva lõppedes tuli ta iseseisvalt oma peremehele rongijaama vastu ja seejärel mindi üheskoos koju. Kuidas aga Hachiko suutis iga päev täpselt kella kolmeks rongijaama tulla, seda ei tea keegi. Niimoodi kestis see üle aasta ning paljud jaamatöötajad, kioskipidajad ning reisijad olid inimese ja koera soojade suhete vahetuks tunnistajaks.

21. mail 1925. aastal siirdus professor tavapäraselt tööle Tokyosse ja Hachiko saatis teda rongiperroonini. Seejärel läks pooleteiseaastane koer tagasi koju ja tuli pärastlõunasel ajal uuesti jaama oma peremehele vastu. Kuid peremeest ei saabunud ei esimese, teise ega kolmandagi rongiga. Asi oli selles, et samal päeval oli professorit tabanud loengu ajal infarkt ning ta suri peaaegu koheselt ja arstid ei suutnud teda millegagi aidata.

Hachiko oli küll segaduses, et miks peremeest 21. mail ei saabunud, kuid ta ei jätnud lootust ja tuli igal järgmisel õhtupoolikul uuesti rongijaama. Nii ootas koer oma peremeest üheksa pikka aastat. Iga päev tuli Hachiko jaama, ootas ära kõik rongid ja läks seejärel ööbima oma endise kodumaja juurde, mille uks oli professori lahkumise tõttu kinni naelutatud. Koera toitsid inimesed, kes olid tundnud professorit, aga ka lihtsalt möödakäijad. Raudteelased pidasid koeral silma peal aga selleks, et keegi talle liiga ei teeks.

Teda püüti korduvalt anda teistesse perekondadesse, kuid Hachiko ei tundnud end arvatavasti seal koduselt ja põgenes alailma oma vanasse kodumajja. Rongijaamas iga päev käimist ja oma armastatud peremeest ootamast ei katkestanud ta päevakski.

Koer suri vähki või parasiitidesse

Asjaolude kokkusattumisel sai professor Ueno ühest tudengist akita koeratõu ekspert, kes kohtus Hachikoga kord juhuslikult rongiperroonil. Teda vaimustas koera suur armastus ja truudus sedavõrd, et ta hakkas teda sageli külastama, aga lõpuks otsustas koostada kõigi akita koerte kataloogi. Uuringute tulemusel õnnestus leida vaid 30 taolist koera.

Peatselt ilmus aga Jaapani ajalehes „Asahi“ artikkel ustavast Hachikost, kelle peremees ei naase enam kunagi. 1932. aastal avaldatud artikkel kandis pealkirja „Ustav koer ootab oma peremeest, kes suri seitse aastat tagasi“. Seejärel hakkasid inimesed sõitma Shibuya rongijaama, et oma silmaga ebaharilikku koera näha.

Hachiko sai truuduse rahvuslikuks sümboliks ja juba tema eluajal, 1934. aastal püstitati talle pronkskuju näol esimene monument. Selle pidulikust avamisest võttis osa ka Hachiko ise. Tänu sellele südantliigutavale loole tõusis aga akita koeratõug populaarsuse tippu.

Hachiko suri 11aastasena 8. märtsil 1935. aastal. Surnud koer avastati ühelt tänavalt rongijaama lähistelt. Tema surma järel kuulutati Jaapanis välja leinapäev. Hachiko maeti Minato linna Aoyama kalmistule professor Ueno hauaplatsi kõrvale ja sageli toovad inimesed tema hauale lilli, avaldades lugupidamist koerale, kes demonstreeris, mida tähendab tõeline armastus, truudus ja lojaalsus. Koerast endast tehti aga topis, mida säilitatakse Tokyo teadusmuuseumis.

Hachiko surma tegelik põhjus saadi teada alles 2011. aastal, kui teadlased uurisid kaasaegse tehnoloogia abil uuesti koera säilmeid. Varem oletati, et koera surma põhjustasid tema kõhust leitud neli šašlõkipulka, kuid enam nii ei arvata. Teadlased tegid kindlaks, et Hachikol oli kaugelearenenud vähk ja ka ussid. Uurimisrühma liige, professor Hiroyuki Nakayama rääkis: „Pole teada, mis vahetult koera surma põhjustas, kuid ta võis surra nii filariatoosi kui vähi tagajärjel, sest mõlemad on väga ohtlikud haigused.“

Sõja ajal sulatati koera pronksist kuju üles rinde vajadusteks, kuid pärast Teise maailmasõja lõppu moodustati ühing Hachiko monumendi taastamiseks. 1948. aastal õnnestus ühingu liikmetel leida üles 1934. aasta kuju skulptori poeg. Kuna skulptor oli selleks ajaks juba surnud, siis taastas tema poeg Takeshi Ando kunagise monumendi, mis pandi üles Shibuya rongijaama.

Hachiko mälestusmärke on mujalgi Jaapanis ning Odate linnas, mille lähedal oli koer 10. novembril 1923. aastal sündinud, asub akita koeratõule pühendatud muuseum. Hachiko lugu on andnud ainest paljude raamatute kirjutamiseks ja filmide tegemiseks.

Hachiko vanemas eas.

Allikas: wikipedia.org

Add a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga