1968: algas Praha kevad, mis uputati verre
50 aastat tagasi, 5. jaanuaril 1968. aastal algas Tšehhoslovakkia Sotsialistlikus Vabariigis demokraatlike ümberkorralduste ajajärk, mida hakati hiljem kutsuma Praha kevadeks. Poliitilistele reformidele ja tšehhide-slovakkide lootustele tegi lõpu nõukogude tankide sissetung, mille tulemusel kaotas elu sadakond inimest ja üle 500 inimese said haavata.
Allan Espenberg
1968. aasta 5. jaanuaril nimetati Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei uueks juhiks liberaalsete ja reformimeelsete vaadetega Alexander Dubček, kes alustas nn inimnäolise sotsialismi rajamist.
Selleks nõrgendati tsensuuri, soositi sõltumatute mõjurühmade ja uute parteide loomist, suurendati sõna- ja liikumisvabadust, püüti anda rohkem võimu kohalikele omavalitsustele, vähendati riigi kontrolli ettevõtete üle, plaanimajandus taheti asendada turumajandusega. Samuti püüdis Tšehhoslovakkia uus juhtkond saavutada mõningast iseseisvust välispoliitilistes küsimustes, sest senini toimus kogu suhtlemine välisriikidega Nõukogude Liidu taktikepi järgi. Uue poliitika eesmärgiks oligi vabaneda veidikenegi NSV Liidu võimu alt.
Tšehhoslovakkia inimesed hakkasid tundma vabaduse lõhna ja seetõttu suurenesid ka nõukogudevastased meeleolud. Kui 1968. aasta veebruaris võitis Tšehhoslovakkia jäähokikoondis Grenoble’i taliolümpiamängudel Nõukogude Liidu meeskonda tulemusega 5 : 4, siis tähistati seda Tšehhoslovakkias kui rahvuspüha.
Kõik Tšehhoslovakkias teostatud reformid, mis tänapäeval kuuluvad kokku iga demokraatliku riigiga, ärritasid tollal kõige rohkem Nõukogude Liitu. Moskva juhid kartsid, et Tšehhoslovakkia poliitiline ja kultuuriline liberaliseerimine võib pakkuda huvi ka teistele sotsialismimaadele ja need veerevad NSV Liidu võimu alt minema. Tšehhoslovakkia reformides nähti ohtu sotsialismimaade ehk „nõukogude riikide bloki” terviklikkusele ja julgeolekule.
Alguses püüdsid venelased Tšehhoslovakkia juhtidele n-ö mõistust pähe panna läbirääkimiste laua taga ning nõudsid reformide peatamist ja endise olukorra taastamist, kuid Dubček ja tema kolleegid ei võtnud venelasi kuulda. Pärast edutuid läbirääkimisi saatis Nõukogude Liit ööl vastu 21. augusti 1968 koos teiste sotsialistlikusse sõjaorganisatsiooni kuuluvate riikidega Tšehhoslovakkiasse oma väed, et reformidele lõpp teha. Ainsana keeldus Tšehhoslovakkia ründamises osalemast Rumeenia.
Et suuremat verevalamist vältida, käskis Tšehhoslovakkia president võõrvägedele vastupanu mitte osutada. Vene armee võttis oma kontrolli alla strateegilised asutused ja toimetas Tšehhoslovakkia juhid Moskvasse ülekuulamisele. Seal esitati neile ultimaatum ja kästi alla kirjutada lubadusele kõik reformid peatada.
Nõukogude Liidu ametliku seisukoha järgi olevat Tšehhoslovakkia rahvas toetanud võõrvägede sissetoomist ja võtnud vene sõdureid vastu kui oma vendi, kuid tegelikkuses oli asi hoopis vastupidi. On säilinud dokumente, millest selgub, et kohalik elanikkond suhtus nõukogude sõduritesse väga vaenulikult.
Interventsiooni vastu võideldi mitmeti: korraldati miitinguid ja demonstratsioone, loobiti vene tanke kivide ja lillepottidega, saeti maha teeviidad, et juhtida vene sõdurid valele teele. Tuhanded tšehhid-slovakid püüdsid sõjalise agressiooni tingimustes riigist lahkuda. Toimus ka mittevägivaldseid aktsioone, sealhulgas panid Tšehhoslovakkia patrioodid iseennast põlema, et sel moel protesteerida nõukogude armee sissetungi vastu. Hoonete seintele kirjutati suurte tähtedega ilmekaid loosungeid, nagu „Isa oli vabastaja, poeg on okupant!”, „Venelased, kasige koju!”, „Käed eemale Tšehhoslovakkiast!”, „Vanja, sõida koju, Maša ootab sind!” jms.
Kui palju inimesi sai vene sõjaväelaste tegevuse tõttu Tšehhoslovakkias surma või haavata, pole suudetud täpselt kindlaks teha. Tšehhi ajaloolased oletavad arhiivimaterjalide põhjal, et Tšehhoslovakkia poolel hukkus 108 kuni 137 inimest ja üle poole tuhande sai vigastada. Okupantide hulgas oli hukkunuid 110 ringis, sealhulgas 96 venelast.
Peatselt sai Alexander Dubčeki asemel Tšehhoslovakkia uueks juhiks Gustáv Husák, kes tühistas peaaegu kõik Dubčeki reformid. Husák sai aru, et tema võimulpüsimine sõltub täielikult Moskva tahtest ja ei hakanud NSV Liidule vastumeelseid otsuseid läbi suruma. Sellega oli Praha kevad lõppenud.
Nõukogude väed aga ei läinudki Tšehhoslovakkiast ära ja jäid sinna kuni 1990. aastani, mistõttu tekkis rahva hulgas mitmeid selleteemalisi anekdoote. Nii kõlas vastus küsimusele „Mis on maailma suurim riik?” järgmiselt: „Suurim riik on Tšehhoslovakkia, sest vene vägedel kulus mitukümmend aastat Tšehhoslovakkiast lahkumiseks.”
Praha kevad mõjutas tugevasti kogu Tšehhoslovakkia ühiskonda, aga ka kultuuri, eriti kirjandust, mille esindajad Václav Havel ja Milan Kundera kirjeldasid lühikese reformiajastu mõtteid oma romaanides.
Praha kevade teema pole kadunud ka tänapäeval. Eelmise aasta lõpus puhkes tüli Venemaa ja Tšehhi vahel, kuna Venemaa ajakirjanduses ilmunud artiklis väideti, et Tšehhoslovakkia peab 1968. aastal toimunud sündmuste eest olema Moskvale tänulik, sest venelaste sissetung olevat ära hoidnud lääneriikide kavandatud riigipöörde. Tšehhi president Miloš Zeman nimetas selle artikli autorit „ajudeta hullumeelseks ajakirjanikuks” ja pressis Venemaa peaministrilt Dmitri Medvedevilt välja vabanduse.
Muide, Venemaal on praegugi veel piisavalt inimesi, kes arvavad tõsimeeli, et 1968. aastal kavatsesid NATO, endised natsid ja fašistid korraldada Tšehhoslovakkias riigipöörde. Paljud sissetungis osalenud vene sõdurid olid veendunud, et nad käisid tšehhe-slovakke vabastamas. Samas on Venemaa ajakirjanduses avaldatud 1968. aasta sissetungis osalenud venelaste teistsuguseid mõtteid. Näiteks dessantväelane Valeri Nefjodov kirjutas 1989. aastal (varem polnud võimalik oma arvamust avalikult väljendada): „Mul oli piinlik. Anna meile andeks, Praha!”
Hele- ja tumesinisega märgitud Tšehhoslovakkia ala aastatel 1969-1990. Allikas wikipedia.org
