1947: Nõukogude Liidus ei lubatud armastada välismaalast

Täna 72 aastat tagasi võeti NSV Liidus vastu seadus, mis keelas nõukogude inimestel abielluda välismaalastega. Ametlikult oli selle sammu eesmärgiks hoolitsemine nõukogude naiste eest.

Allan Espenberg

Varsti pärast Teist maailmasõda, 15. veebruaril 1947. aastal avaldati NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi määrus „Abielude keelamisest NSV Liidu kodanike ja välismaalaste vahel“, mille eesmärgiks kuulutati nõukogude naiste kaitsmine läänemaailma hukutava mõju ja diskrimineerimise eest. Paljude hinnangul see aga päris nii ei olnud.

Seadus kuulutati välja pärast seda, kui eriteenistused olid kokku arvutanud, kui palju nõukogude kodanikke jäid sõja lõppemisel elama välismaale. Paljud nendest, kes olid sõja ajal sunniviisiliselt kupatatud tööle Saksamaale, eelistasid pärast sotsialistliku kodumaa võitu suures sõjas jääda okupantide riiki.

Paljud nõukogude sõjaväelased – nii mehed kui naised, kes liikusid mööda Euroopat, olid jõudnud sõja ajal välismaal abielluda ja isegi lapsed saada. Kui välismaalasega abiellunud mehed tulid veel kodumaale tagasi, siis naised olid tunda saanud teistsugust elu ja keeldusid Nõukogude Liitu naasmast. Erinevatel andmetel võis selliseid inimesi olla poolest miljonist kuni kahe miljonini.

Selline olukord ei meeldinud arvatavasti nõukogude võimule, sest riik oli varemetes ja oli vaja suurt hulka inimtööjõudu. Teiseks oli sel asjal ka tugev ideoloogiline kontekst. Reklaamis ju NSV Liit end kui elamiseks parimat riiki maailmas, kuid venelaste põgenemine riigist ei kinnitanud seda sugugi.

Nii hindas NSV Liidu valitsus kapitalistliku maailmasüsteemi elutingimuste laastavat mõju kogenematutele nõukogude kodanikele ja otsustas nende väljavoolu välismaale katkestada. Peamiselt puudutas see seadus naisi, sest just vene naised kippusid meelsasti välismaalastega abielluma. Nõukogude Liidus liikus sageli ringi välisriikide diplomaate, ajakirjanikke, sportlasi, kes väga tihti sõlmisid armusuhteid nõukogude naistega, mis viimaste jaoks lõppesid aga tihti kurvalt.

Armuromaan viis vanglasse

Kui Nõukogude Liidu kodanik seadis sisse lähedased suhted välismaalasega, aga pärast armastatu lahkumist riigist hakkas temaga kontakti otsima, siis peeti seda häbiväärseks klassiliseks ebaküpsuseks. Naist, kes oli armunud välisriigi või veel hullem – lääneriigi kodanikku, võidi isegi süüdistada spionaažis ja riigireetmises. Kapitalistlikust riigist pärit välismaalasega saadi abielluda enamasti ainult siis, kui loobuti NSV Liidu kodakondsusest. Aga see oli juba otseselt riigireetmine. Mõnevõrra leebemalt suhtuti nendesse, kes mehkeldasid sotsialistlikust riigist pärit inimestega, kuid ega nendegi teguviisi heaks ei kiidetud.

Naisi, kes abiellusid välismaalastega või elasid nendega koos, karistati ametlikult nõukogude vastase agitatsiooni tegemise eest ehk 58. paragrahvi alusel. Kui jutuajamistes mainiti seda paragrahvi, siis taipasid kõik, millega on tegu. Inimesed, kes mõisteti süüdi 58. paragrahvi alusel, võrdsustati kodumaa reeturitega. Neil polnud ka pärast vabanemist tavaliselt loota ei heale ametikohale ega suhtumisele.

Näiteidki pole keeruline tuua. Tuntud vene näitlejanna Tatjana Okunevskaja (1914–2002) mõisteti kümneks aastaks koonduslaagrisse. Ametlikult esitati talle küll süüdistus nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda tegemises, kuid naine sai aru, et teda karistatakse välismaalasega suhtlemise eest. Oma armastatu nime ei avaldanud Okunevskaja isegi oma sugulastele, veel vähem julgeolekule. Pärast Stalini surma vabanes ta vangistusest ning jätkas filmi- ja teatrinäitlejakarjääri.

Teine kuulus vene näitleja Zoja Fjodorova (1907–1981) tutvus 1945. aastal Moskvas USA diplomaadi Jackson Tate’iga (1898–1978) ja sünnitas talle järgmisel aastal tütre Viktoria. Kui Stalin sai sellest suhtest teada, siis saadeti ameeriklane ilma pikema jututa NSV Liidust välja, aga Fjodorova arreteeriti ja mõisteti spioneerimise süüdistusel 25 aastaks sunnitöölaagrisse. Ka näitlejanna kogu varandus konfiskeeriti ja tema õed koos lastega saadeti asumisele. Stalini surma järel pääses Fjodorova vabadusse ja tal lubati kokku saada oma väikse tütrega, kes oli senini elanud koos tädiga pagenduses Kasahstanis.

Noorsoofestivalist sai orgia

Olukord hakkas muutuma pärast Stalini surma, kuid mitte väga ruttu. Näiteks kui 1957. aastal peeti Moskvas ülemaailmset noorsoofestivali, siis saabus NSV Liitu 35 000 külalist 130 riigist. Noormehed ja neiud vahetasid käepigistusi ja naeratusi, kuid sellega asi ei piirdunud.

Kirjanik Aleksei Kozlov on kirjutanud, et suhted arenesid väga kiiresti: „Äsja moodustunud paarikesed siirdusid öösiti põldudele, põõsastesse. Paarikesed polnud üksteisest kuigi kaugel, kuid pimeduses polnud sel tähtsust. Tagasihoidliku ja sihikindla vene neiu – komnoore kuvand kukkus kildudeks ja sai uue tähenduse liiderlikkuse näol.“

Taoliste paarikeste püüdmiseks korraldasid miilits ja rahvamalev laiaulatuslikke haaranguid. Kui intiimsuhtelt tabatud välismaalasi ei puudutatud, siis neidudel lõigati selle eest näiteks osa juustest maha. Aga üheksa kuud hiljem hakkas sündima „festivalilapsi“, kusjuures suurem osa neist olid tõmmu nahaga.

Keeld välismaalastega abiellumise kohta tühistati alles 1969. aastal, kuid tagakiusamised sellega ei lõppenud. Stalini järgsel ajal võtsid need lihtsalt teistsuguse iseloomu. Vangi tavaliselt enam ei pandud ja laagrisse ei saadetud, kuid repressioonid jätkusid: välismaalastega kurameerivad inimesed vallandati, nende tegusid arutati parteikoosolekutel, nad said üldise hukkamõistu osalisteks.

Kuigi 1947. aasta seadus oli tunnistatud kehtetuks, polnud nõukogude kodanikul endiselt kuigi kerge välismaalasega abielluda. See protseduur oli muudetud erakordselt keeruliseks ja tülikaks. Näiteks oli selleks vaja koguda kümneid dokumente, teatisi ja lube erinevatest ametiasutustest, mis tuli esitada vastavatele organitele, sealhulgas KGBle.

Välismaalastega abiellumine muutus Venemaal täielikult vabaks alles pärast Nõukogude Liidu lagunemist.