1886: ameeriklastele näidati täies ilus Vabadussammast

Täna 136 aastat tagasi, 28. oktoobril 1886. aastal avati New Yorgis suurtükipaukude, sireenihuilete ja ilutulestiku saatel Vabadussammas, millest tänaseks on saanud Ameerika Ühendriikide üks tuntumaid monumente ja sümboleid.

Allan Espenberg

4. juulil 1776. aastal võeti Teisel kontinentaalkongressil ühehäälselt vastu Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioon – ajalooline dokument, millega Briti kolooniad Põhja-Ameerikas kuulutasid välja iseseisvuse Suurbritanniast. Just see kuupäev on märgitud kuulsale Vabadussambale, mille Prantsusmaa kodanikud kinkisid USAle Iseseisvussõja ajal tugevnenud riikidevahelise sõpruse märgiks sajand pärast deklaratsiooni vastuvõtmist.

Monumendi idee sündis 1865. aasta suvel pidulikul õhtusöögil Édouard de Laboulaye’ majas Versailles’ lähedal. Prantsuse kirjanik, õigusteadlane, pedagoog, poliitik ja publitsist avaldas justkui muuseas arvamust, et kui USAs püstitatakse monument, siis on loomulik, et see rajatakse kahe rahva ühisel jõul. See mõte rõõmustas õhtusöögil viibinud noort skulptorit Frédéric Auguste Bartholdit, kelle peas hakkas idanema idee võimsast kunstiteosest. Tulevasele skulptuurile pandi veidi aeg hiljem nimeks „Maailma valgustav vabadus“.

Raha kogumiseks moodustati Prantsuse-Ameerika ühendus. Prantslased pidid rahastama skulptuuri loomist ja selle toimetamist üle ookeani ning ameeriklased pidid katma kõik monumendi püstitamise ja postamendi ehitamise kulud. Rahakogumiskampaaniad toimusid mõlemal pool Atlandi ookeani. Prantsusmaal korraldati heategevuslik loterii. Annetused, aga ka erinevad meelelahutusüritused võimaldasid kokku saada vajaliku 2,25 miljonit franki.

Raha kogumine võttis aega

Ameerikas kulgesid asjad palju keerulisemalt. 1873. aasta rahvusvaheline rahanduskriis tõi kaasa pikaajalise majandusseisaku. Tööde maksumus, mis algse plaani järgi oli 125 000 dollarit, kasvas peagi kahekordseks, kuid vahendeid praktiliselt ei laekunud. Ajakirjandus suhtus projekti ükskõikselt ja vähe oli neid, kes soovisid rahastada „New Yorgi tuletorni“ ehitamist, nagu seda olematut skulptuuri tollal nimetati.

Korraldati mitmeid üritusi, teatrietendusi, kunstinäitusi ja poksivõistlusi. Ühel ebatavalisel oksjonil, kus kirjanikud müüsid oma seni avaldamata teoseid, paluti luuletajannal Emma Lazarusel kirjutada mõned luuleread. Alguses ta keeldus, viidates asjaolule, et ei saa tellimise järgi luuletada. Hiljem kogus tema sonett „Uus Koloss” (The New Colossus) 21 tuhat dollarit ja võitis esimese auhinna. Lazarus annetas kogu raha Vabadussamba jalami ehitamiseks. Sonetis, milles on read „Too minu juurde vaesed, väsinud ja vabaduse ootel kössitavad hulgad“, nimetatakse Vabadussammast pagulaste emaks. Aastaid hiljem paigaldati Vabadussamba peasissekäigu juurde pronkstahvel poetessi värssidega.

Ajalehe The New York World omanik ja toimetaja Joseph Pulitzer osales aktiivselt raha kogumise kampaanias. Tänu tema tegevusele pälvis idee, et Vabadussammas ei ole kingitus mitte ainult New Yorgi elanikele, vaid kõigile ameeriklastele, üleüldise tunnustuse, ning ehituseks vajalik raha saadi kokku.

Monumendi asukoha New Yorgi sadamas valis Bartholdi soove arvestades kodusõja-aegne kindral William Sherman ning USA Kongress kiitis selle heaks. Monument pidi püstitatama Bedloe saarele (hiljem sai nimeks Liberty Island), kus 19. sajandi algusest oli seisnud tähekujuline kindlus. 5. augustil 1885 pandi piduliku tseremoonia käigus paika nurgakivi Ameerika arhitekti Richard Morris Hunti projekteeritud postamendile. 22. aprillil 1886 oli pjedestaal valmis Prantsusmaa rahva helde kingituse vastuvõtmiseks.

Monument koosnes enam kui 350 tükist

Monumendi loomiseks oli vaja kerget ja samas vastupidavat materjali, mis peaks vastu pikale merereisile. Lisaks pidi see olema veekindel ning taluma soolast ja niisket New Yorgi kliimat. Prantsuse skulptori valik langes vasele. Esmalt tegi Bartholdi eskiismudeli, mille kõrgus oli umbes 125 cm. Sellest reprodutseeris ta 285 cm kõrguse skulptuuri koopia. Sama meetodiga tegi ta veel ühe mudeli, mille kõrguseks oli 11 meetrit. Seejärel jagas skulptor 11meetrise kuju suureks arvuks fragmentideks ja suurendas neid neli korda.

Monumendi loomisel kasutati 2,57 mm paksuseid vasklehti. Puusepad valmistasid puidust vorme, milles lehtedele anti vasarate abil soovitud kuju. Monumendi sisemise karkassi töötas välja prantsuse insener, maailmakuulsa Eiffeli torni tulevane looja Gustave Eiffel.

1884. aasta alguses koondati kõik Vabadussamba osad kokku: see nagu tõeline koloss kõrgus Pariisi majade katuste kohal. Bartholdi pühendas monumendi valmistamisele 15 aastat oma elust ja seda peetakse tema parimaks tööks.

Vabaduse ehk Lady Liberty prototüübiks oli kunstiajaloolaste hinnangul kuulus prantsuse modell Isabella Eugenie Boyer, õmblusmasinafirma asutaja Isaac Singeri lesk, kuid kindlaid tõendeid selle kohta siiski pole. Teise versiooni järgi olevat naise nägu tehtud Bartholdi ema järgi.

Kuju jõudis New Yorgi sadamasse 17. juunil 1885 Prantsuse fregatiga Isère. Transportimiseks võeti monument lahti 350 osaks ja pakiti 214 kasti. Ausamba varem valminud paremat kätt koos tõrvikuga oli eksponeeritud juba 1876. aasta maailmanäitusel Philadelphias ja seejärel New Yorgi Madison Square’il. Kuju pandi uuele alusele kokku nelja kuuga.

Vabadussamba avamistseremoonia toimus 28. oktoobril 1886. aastal. Kohal viibinud USA president Grover Cleveland ütles: „Me jääme alati mäletama, et Liberty on valinud selle koha oma koduks ja unustus ei kata kunagi tema altarit.“ Koos postamendiga on ausamba kõrgus 93 meetrit, kuju kõrgus on 46 meetrit. Kuju kaalub umbes 204 tonni ja betoonist postament 27 000 tonni.

Trepp tõrvikuni suleti ohutuse huvides 1916. aastal. Aastatel 1984-1986 ausammast restaureeriti ning selle hävinud ja roostetanud tõrvik asendati uuega. 11. septembril 2001, pärast Maailma Kaubanduskeskusele tehtud terrorirünnakut, suleti ausammas ja saar avalikkusele. Saar avati 2001. aastal, pjedestaal 2004. aastal ja skulptuur 2009. aastal.