218: keiser Macrinuse kohutav lõpp

täna maailmas 1

Täna, täpselt 1800 aastat tagasi jäi oma ametist ilma Macrinus, kes jõudis olla Rooma keiser veidi vähem kui 14 kuud. Seejärel ei antud 53aastasele mehele võimalust rahulikult vanaduspõlve nautida – ta tapeti ja tema saatus pärast hukkamist polnud samuti keisrivääriline.

Allan Espenberg

Macrinus oli sündinud umbes 164. aastal Aafrikas, Alžeerias, mistõttu on teda mõnikord nimetatud mauriks. Ometi oli ta täisverd Rooma kodanik ja kuulus ratsanike seisusesse. Teadupärast olid Vana-Rooma tähtsaimateks inimesteks senaatorid, kelle järel oligi järgmiseks seisuseks ratsanikud, kes olid samuti rikkad ja mõjukad inimesed, kuid nad ei kuulunud Senatisse.

Keisritapjast sai uus keiser

Töötanud mõnda aega advokaadina, sai Macrinus peatselt ametisse mõjuka prefekti juurde. Mõni aeg hiljem määras keiser Caracalla ta oma mõisate ülevaatajaks ja varsti sai temast pretoriaanide prefekt (keisri ülemnõunik ja ülemihukaitsja). Ei läinud palju aega mööda, kui keiser Caracalla tapeti väidetavalt oma ihukaitsja Martialise poolt, kuigi arvatakse, et tegelikult oli tema tapmist õhutanud ja organiseerinud Macrinus.

Kolm päeva hiljem kuulutas Macrinus end ise uueks keisriks, tuginedes seejuures Rooma armeele, mis asus teda toetama. Esimest korda sai Rooma keisriks mees, kes polnud kunagi olnud senaator. Kuid 11. aprillil 217. aastal keisriks saanud Macrinus suutis võimul püsida vaid veidi üle aasta. Juba seetõttu ei suutnud ta riigivalitsejana midagi olulist korda saata.

Siiski on Macrinuse ajast teada mõned seadused ja reformid, mida peeti õiglasteks. Nii laskis ta vanglatest välja inimesed, kes olid süüdi mõistetud keisrite solvamise eest. Ühtlasi keelustas ta taolised kohtuprotsessid. Veel vähendas ta maksusid, näiteks orjusest väljaostmise muutis ta kaks korda odavamaks.

Samas kritiseeriti keisrit selle eest, et ta määras tähtsatele ametikohtadele ebapädevaid tohmaneid. Ka välispoliitikas oli keiser üsna saamatu, sest sai vaenlastelt lahingutes lüüa, misjärel sõlmis veel ka kahjulikke rahuleppeid.

Tegelikult riigi saatus Macrinust eriti ei huvitanudki. Tema vastased on märkinud, et keiser tegeles põhiliselt vaid kahe asjaga: kasvatas endale habet ja tegi sõpradega jalutuskäike. Aga talle meeldis käia ka tsirkuses meelelahutust vaatamas ning ta kandis kauneid ja kalleid rõivaid.

Taoline elustiil vihastas kõige rohkem Rooma sõdureid, kes austasid vaid neid keisreid, kes olid energilised ja edukad ning hoolitsesid sõjaväe eest. Veel pahandas sõdureid palga vähendamine ja sõjakäikudel lubatud rikkustest ilmajäämine.

Viimased elupäevad olid häbiväärsed

aasta mais hakkas Roomas levima kuuldus, et Emesa linna on ilmunud eelmise keisri Caracalla seaduslik järeltulija, väidetavalt koguni tema poeg Elagabalus. Vähem kui kuu aega hiljem, 8. juunil 218. aastal purustas Rooma kindral Gannys Antiookia linna lähedal Immae külakeses toimunud lahingus Macrinuse koos tema toetajaskonnaga.

Võib-olla oleks Macrinus lahingu isegi võitnud, kuid sõjategevuse ajal hakkas ta kartma ja pages, jättes oma väed juhita. Uue keisrina marssis Antiookia linna Elagabalus.

Kuna Macrinus jäi ilma nii võimust kui armeest ning sattus praktiliselt üksipäini vaenlaste leeri, siis polnud tal muud võimalust kui põgeneda turvalisemasse paika. Ta pani endale lihtsõduri riided selga, ajas habeme ja juuksed maha ning püüdis Väike-Aasia kaudu ringiga minnes jõuda Rooma linna.

Kuid Macrinusel ei vedanud. Ta tunti Kalchedoni linnas ära, võeti kinni ja saadeti Antiookiasse tagasi, kusjuures kogu tagasitee pidi ta vedelema robustsel hobuvankril ja teda koheldi kui kõige tavalisemat kurjategijat.

Sel teekonnal jõudis Macrinuseni teade, et tapetud on tema 10aastane poeg Diadumenianus, kelle ta oli kuu aega varem nimetanud oma kaasvalitsejaks. Noormees oli püüdnud põgeneda Partiasse, kuid saadi kätte ja tapeti.

Teade poja surmast vapustas Macrinust hingepõhjani, misjärel ta püüdis ka ennast tappa, hüpates kitsal mägiteel liikuvalt vankrilt kuristikku. Kuid katse oli edutu, sest ta kargas vankrist välja ebaõnnestunult ja murdis kõigest rangluu. Teistel andmetel polnud tegu enesetapukatsega, vaid endine keiser püüdis vangistusest põgeneda.

Varsti aga keiser hukati. Tema tapjaks oli tsentuurio (sadakonna ülem Rooma armees) Marcianus Taurus, misjärel vedeles Macrinuse peata surnukeha mitu päeva tee ääres matmata. Nii Macrinuse kui tema poja maharaiutud pead saadeti aga trofeedena uuele keisrile, 14aastasele Elagabalusele.

Kõigi nende segaste asjaolude tõttu polegi teada kuupäeva, millal Macrinus suri: see võis juhtuda juunis või hiljemalt juulis 218. Peatselt pärast seda kuulutas Senat nii Macrinuse kui tema poja riigivaenlasteks ning nende portreed ja büstid hävitati ning nimed kustutati papüürustelt ja raidkirjadest.

Aga uuel keisrilgi ei olnud pikka pidu, sest juba 222. aasta märtsis mõrvati Elagabalus ja tema laibagagi ei käitutud kuigi sündsalt – surnukeha heideti Tiberi jõkke.

Macrinuse büst.

Allikas: wikipedia.org / José Luiz

täna maailmas 2

Macrinuse münt.

Allikas: wikipedia.org

Add a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga