Aasta 2021 linnuks valiti kuldnokk

Eesti Ornitoloogiaühing, kes tähistab tänavu 100. juubeliaastat, valis 27. korda aasta lindu ja tänavu pälvis selle tiitli kuldnokk.

Kevadekuulutajat kuldnokka (Sturnus vulgaris) tuntakse täpilise musta sulestiku ja kollase noka järgi. Märtsi alguses Eestisse tagasi saabuva rändlinnu rohekasvioletselt helkiv sulestik on silmatorkavalt kaunis.

Kas aias või pargis toimetab pesakastil parasjagu emas- või isaslind, saab teada sulestikku silmitsedes: isasel kuldnokal on emaslinnuga võrreldes väiksemad tähnid ning sulestik läigib lillakas-rohekamalt. Tähelepanelikumad loodusevaatlejad märkavad aga ka isaslinnu sinakat nokatüvikut ja tumedamat silma.

Kui pesitsusperiood juunis lõppeb ja pojad lahkuvad pesast, hakkavad kuldnokad sulgima. Linnukeste kulunud suled vahetuvad uutega. Sel ajal on kuldnokk puhkesulestikus ning kaetud üleni kollakasvalgete tähnidega. Ka kuldnoka kollane nokk on hoopis must, kuna erksavärvilise kollase nokaga pole vaja enam paarilist ligi meelitada.

Kui kohata sügisel või talvel musta värvi kollase nokaga lindu, pole ta kuldnokk, vaid isane musträstas.

Pesast lahkuvad noored kuldnokad on üleni kahvatupruunid ja üsna ilmetud. Suve lõpus ja sügisel muutuvad noored linnud välimuselt tasapisi vanalindude sarnaseks. Sulgimisperiood on linnuilmas mitmekesine – sel ajal võib kuldnokkadel märgata kõikvõimalikke, mõne täpiga kuni üleni kirjusid sulestikke.

Armastatud loodusemees Fred Jüssi kirjutab oma raamatus „Linnuaabits“, et kuldnokk laululinnuna kuulub meie parimate jäljendajate hulka, kes paneb oma laulu kokku sellest, mida ümbrusest kuuleb: „Kõik läheb asja ette: koera klähvimine, kana kaagutamine, aiavärava krääksatus, isegi traktorit oskab kuldnokk käivitada. Nii nagu merelaiu kuldnokk laulab laiuhääli, nõnda matkib külakuldnokk küla ja metsakuldnokk metsa ning eemalt kostvat raba. Puurikuldnokk ei tea metsast ega merest midagi, tema laulab raadiot ja oma peremeest või -naist ja võib, kui teda õpetada, äratuntavalt vilistada „Minu isamajakest“.“

Jüssi toob näite nõukogude ajal „rääkima“ õpetatud kuldnokkadest, väites, et Leningradi (praegune Peterburg toim.) kuldnoka Saša sõnavara ulatus kolmanda eluaasta lõpuks 40 sõnani, tema vend Miša õppis samal ajal selgeks vaid 15 sõna.

Atlandi ookeani eraldatuses, Fääri saartel elavad kuldnokad on märksa vaesema lauluga kui meie omad, sest valikuvõimalused on seal piiratud, teab Jüssi. Lauluga meile kuldnokad märtsis tulevad, lauluga oktoobris ka lähevad. Ainult et sügisene laul – see lauldakse ansamblis või kooris, kipub kõlama enam lärmina või koguni mürana, kui linnuparv on suur.

Kuldnokk laulab enamasti mõnel kõrgemal ja nähtavamal kohal, näiteks pesakasti katusel, oksal, antennil, mistõttu on tema laulmist hõlpus jälgida. Laulmise ajal ajab kuldnokk pea veidi kuklasse, turritab kurgusulgi ning väristab ripakil tiibu.

Veel 19. sajandi alguses oli kuldnokk Eesti aladel pigem vähearvukas ja vaid kohati levinud. 19. sajandi teisel poolel kuldnoka arvukus tänu pesakastide ülespanemisele aga märkimisväärselt tõusis.

Enne pesakaste elasid kuldnokad kaljupragudes ja puuõõnsustes ning toimetavad seal tänaseni. „Mõni paar elab allüürnikuna valge-toonekure pesas, koguni kaljukotka kaitse all on mõned kuldnokad pere soetanud,“ ütleb Fred Jüssi. „Loodusmaastikul on kohtumised kuldnokaga alati huvitavad just sealsete lindude repertuaari tõttu.“

Kuldnoka looduslik pesitsusala on Euroopa ja Lääne-Aasia, kuid inimese abiga, kui näiteks puurilinnud on loodusesse lahti pääsenud, on uued asurkonnad tekkinud ka teistele mandritele.

Kuldnokkasid pesitseb Eestis hinnanguliselt 200 000 – 250 000 paari. Valdav osa neist rändab hiljemalt novembris Lääne-Euroopas asuvatele talvitusaladele Briti saartel, Põhja-Prantsusmaal, Madalmaades ja Belgias. Siiski jääb Eesti Ornitoloogiaühingu hinnangul 200–2000 kuldnokka tänu viimaste aastate soojadele talvedele meie asulatesse ja prügimägedele ka talvituma.

Kuldnoka lennukiirus võib küündida kuni 75 km/h. Ta on värvuliste hulgas üks kiiremaid lendajaid. Kuldnoka lend on sirgjooneline, ilma laperduste ja üles-alla lainetusteta. Maapinnal seevastu liigub kuldnokk sammudes või sibades, erinedes sellega rästast, kes maapinnal hoopis hüpates kulgeb.

Kasutatud allikad:

Fred Jüssi. Linnuaabits. AS Ajakirjade Kirjastus. 2007.

Eesti Ornitoloogiaühingu koduleht: www.eoy.ee/kuldnokk

Ülle Kask

Emase kuldnoka pesitsusaegne sulestik läigib isaslinnu omast vähem, kuid on rohkemate ja suuremate tähnidega ning nokatüvik on valkja tooniga. Foto: Kalmer Lehepuu / www.eoy.ee/kuldnokk

Add a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga