Geniaalne ja skandaalne Vaino Vahing
Rainer Sarneti tehtud dokfilmi „Vaino Vahingu päevaraamat“ soovitan kõigil võimalusel kinno vaatama minna. See on väga hea film, millel on lisaks informatiivsele sisule pakkuda ka teatrielamus, mis mõjub paremini suurel ekraanil suures saalis.
Margit Adorf
Selle pärast ei tasu üldse muretseda, kui te pole varem kuulnudki Vaino Vahingu nime ega tea, kes ta on. Minagi teadsin temast vaid pinnapealselt. Kas ma tema ilukirjanduslikke lugusid lugenud olin, ega enam ei mäleta, tema skandaalset elulooraamatut ei olnud ma kohe kindlasti lugenud rohkem kui vaid mõne lõigu. Sellest pole hullu, filmi vaadata on väga huvitav ka ilma mingite eelnevate teadmisteta või olemata Vahingu loomingu ja isiku huviline. Kindlasti on filmi huvitav vaadata ka nendel, kes on linaloo peategelasega paremini kursis, nii et selles suhtes universaalne dokk, sobib laiale publikule gümnasistist pensionärini.
Vaino Vahing (1940-2008) on Eesti kultuuriloos väga eredalt geniaalne ja skandaalne tegelane, kes algselt läks ja õppis hoopiski mitte kirjandust või teatriteadust, millega ta hilisemas elus tegeles, vaid temast sai arst, täpsemalt psühhiaater ja ta oli sellel alal tunnustatud tegija. Ta uuris süvendatult kohtupsühhiaatriat ja ka narkoloogiat, avaldas artikleid eksperimentaalsest ja kliinilisest psühhiaatriast.
Vahingust oleks kindlasti saanud rahvusvaheliselt tunnustatud psühhiaater, kuid 1970ndail tegi ta kannapöörde ja asus tegelema ilukirjandusliku loominguga, püüdes samas kõike kirjapandut võimalikult palju ka omal nahal läbi elada. Ta armastas ka teatrit, kirjutas näidendeid, lavastas, näitles. Ka seda tegevust saatis tunnustus, nii nõukogude ajal kui ka hiljem Eesti Vabariigi ajal. Multitalendi triivimisega kultuuripõllu poole aga ei oldud meditsiiniringkondades eriti rahul ja nii tegeles Vahing elu teisel poolel peamiselt kultuuriga, jättes karjääri psühhiaatrias seljataha.
Seda kõike ei pea Vahingu kohta aga üldse teadma enne Sarneti filmi vaatamist. Piisab sellestki, kui teile öeldakse, et ta oli täiesti pöörane sell, keerulisest lapsepõlvest sirgunud geeniuse ja hullumeelse piiril balansseeriv isik. Sarnet võtab Vahingu elukäigu põhjalikult ette, filmist saab teada kogu eluloo alates lapsepõlvest kuni surmani ja kindlasti saab aimu ka sellest, missugust mõju ta on avaldanud Eesti kultuuriloole.
Film koosneb kahest vahelduvast elemendist – klassikalisest dokumentaalsest jutustusest, kus inimesed meenutavad teda intervjuudes, näidatakse dokumentaalkaadreid, fotosid jms ning teiseks elemendiks on teatrinäitlejatega lavastatud mängufilmilikud stseenid Vahingu loomingu põhjal, mis annavad filmile väga tugeva emotsionaalse raami.
Kui kardate, et kogu film on mustvalge ja liiga teatraalne, kenitlev või kunstiline, siis seda ei tasu peljata, Sarnetil on väga hästi õnnestunud elulise ja teatraalse elemendi omavaheline põimimine. Dokumentaalne osa on rahulikult kulgev, värviline, midagi üle mõistuse käivalt arusaamatut seal ei ole. Lavastuslikud stseenid on mustvalged ja hästi intensiivsed, piisavalt lühikesed. Üks ei jää teise üle domineerima, kõik on kenasti balansis.
Vaino Vahingu päevaraamat on seega ka ise omalaadne eksperiment, kuigi see on dokumentaal, siis seda vaadates saab sarnase elamuse nagu oleks vaatamas käinud mängufilmi. Portreteeritava isik on kindlasti selline, et temast saaks vändata haarava mängufilmi või ka telesarja, sest no oli ikka kirge täis hull küll. Selliste kohta öeldakse, et läheb nagu tank läbi seinte. Aga minge ja vaadake ise. Võimalik, et pärast filmi vaatamist tekib soov lisaks mõni Vahingu raamat läbi lugeda, film peaks selleks piisavalt innustav olema küll, see püüab üht inimest mõista ja avada, ei maali tema ümber kangelase oreooli, laseb vaatajal ise oma arvamuse kujundada.
Filmis jagavad Vaino Vahingust oma mälestusi ja mõtteid Maimu Berg, Julia Laffranque, Ele Süvalep, Lembit Allikmets, Jüri Arrak, Hannes Kaljujärv, Valle-Sten Maiste ja Hando Runnel. Lavastuslikus pooles teevad kaasa Von Krahli Teatri kuldajastu näitlejad Mari Abel, Tiina Tauraite, Liina Vahtrik, Taavi Eelmaa, Erki Laur ja Juhan Ulfsak.
