Ivo Linna muusikukarjääri algusaegadest

ivo linna

„Eks see üks koopaelaniku plaat on, osa lugusid on ikka väga kaua aega tagasi tehtud,“ iseloomustas armastatud laulja Ivo Linna oma uut topeltalbumi „Unustatud ja unustamatu noorus“, kuhu on koondatud salvestused aastaist 1968–1975.

Kaire Kenk

„Minu jaoks oli selle plaadi kokkupanek puhas taasavastamise rõõm. Ega ma ise ka päris täpselt enam mäletanud, mille kõigega olen noorena tegelenud. Loodan, et ka plaadi kuulajatele jätkub taasavastamise rõõmu,“ ütles Ivo Linna oma uue albumi esitlusel.

„Olen väga tänulik helirežissöör Priit Kuulbergile ja „Vaiguviiuli“ meeskonnale, kes mu vanad lood ERRi arhiivist üles otsisid. Eks lood ole stuudios üle käidud ja helipilti ühtlustatud, kuid muudetud ega peale mängitud ei ole midagi. Kõlavad täpselt nii nagu kunagi ammu,“ rääkis laulja.

Vanu salvestusi üle kuulata oli tema sõnul omamoodi naljakas, sest esiteks oli nende hulgas lugusid, mida ta enam ei mäletanudki, teiseks on tema hääl aja jooksul muutunud, nii et mõne loo puhul ei pruugi kuulajad äragi tunda, et esitaja on Ivo Linna. Eriliselt rõõmustab laulja aga selle üle, et plaadile jõudis tema kõige esimene salvestus – „Armastada teisi eal ei saa“.

„Topeltplaadile „Unustatud ja unustamatu noorus“ koondatud salvestused aastaist 1968–1975 annavad hea võimaluse jälgida, kuidas algajast Ivo Linnast kujuneb mõne aastaga huvitav ja mitmekülgne laulja. Tegime need plaadid kallilt,“ muigas helirežissöör Priit Kuulberg. „Näiteks plaatide kujunduses kasutasime Eesti oma ala parimaid. Kui midagi teha, siis hästi ja kvaliteetselt, et pärast ei peaks ümber tegema,“ sõnas Kuulberg.

Linna muusikutee algusaega kokku võttes märkis helirežissöör Kuulberg, et esinemist estraadilaval alustas noor Ivo Linna Kuressaare esimese kitarristide ansambliga, biitlite muusikat armastanud ansamblite Müstikud ja System järel laulis ta ansamblis Vana Toomas.

„1975. aastal Apelsiniga liitudes pälvis ta kiiresti väga laialdase tuntuse ja tunnustuse. Tänu teleesinemistele tuli suur publikumenu. Aastal 1985 sai Ivo Linnast Eesti Raadio estraadiorkestri koosseisuline solist ning edasine on juba Eesti popmuusika ajalugu,“ lisas Kuulberg.

Kaunid mälestused Tartust

Suurde muusikamaailma jõudis noor Ivo Linna tänu õpingutele tollases Tartu Riiklikus Ülikoolis. „Astusin 1967. aasta sügisel ülikooli eesti filoloogiat õppima,” rääkis Linna. „Mingeid teab mis plaane mul polnud, onu oli ülikoolis dekaan ning küllap sealt tuligi mõte sinna minna. Ja humanitaarala on minu liin, reaalaineid pole mu pea kunagi võtta tahtnud.“

Tartu ja Kuressaare õhkkonna vahel oli ilmatu vahe. „Kuressaare oli kena, armas ja vaikne küll, aga kolgas mis kolgas. Usun tänini, et selline asi nagu Tartu vaim on olemas. Kui saad noore inimesena elada Tartus, on see võit kogu eluks,“ arvas muusik.

Linna kursusel valitses ülimalt vaimne õhkkond, õpingukaaslasteks olid Peeter Ilus, Olev Remsu, Andrus Esko, Reet Kudu, Jüri Valge. Toakaaslaseks oli ühes ühikas Mati Sirkel.

Noor Ivo oli aktiivne tudeng. Käis luuleõhtutel, kus Mülleri Sass bluusi laulis ning joodi kõvasti õlut ja viina sekka. Juukseid hipilikuks kasvatamast takistas vaid ülikooli sõjaline õpetus.

Üliõpilaspäevi Tartus 1967. ja 1968. aastal peab Linna lausa imelisteks ning nendega on seotud tema elu kaunimad mälestused. „Iga teine, kes tänaval vastu tuli, oli kas professor, kirjanik, näitleja. Isegi õllekasse õlut jooma minnes istusid kõrvallauas õppejõud ja mängisid malet,“ meenutas ta, lisades, et seal lauldi ka täiel häälel näiteks selliseid laule nagu „Ai-tsihh-ai-tsahh“.

„Muusika tõmbas mind. Otsisin tutvust Tartu karvastega,“ muigas Linna. Juba esimesel kursusel oli tal ka oma ansambel System.

„Sageli mängisime oma ansambliga ametiühingu kultuurihoones tantsuõhtu ära ja tegime pärast veel öö otsa proovi! Siis läksime piimasaali sööma ning kella kaheksaks näiteks Ariste (keeleteadlane Paul Ariste – toim.) loengusse. Muusikavaimustus oli nii suur,“ meenutas Linna.

Esitas parima biitlite paroodia

ETV tollasesse menukasse noortesaatesse „Kanal 13“ sattus Linna tänu ülikoolikaaslastele. „Nii nagu mina, õppisid ka Mati Talvik ja Leo Karpin Tartu ülikoolis, ainult et kaugõppes. Nad tulid eksameid tegema ja ühel õhtul ka meie bändi kuulama. Käisid meie tantsuõhtutel vist isegi mitu korda. Pärast järjekordset kontserti teatasid, et sügisest algab uus noortesaade „Kanal 13“ ja et kas ma ei tahaks seal osaleda,“ rääkis Linna.

„Ilmselt oli „Kanal 13“ eeskujuks võetud kas mõni Soome või Inglise telesaade. Seal räägiti moest. Nooruke Enn Eesmaa, kellele see oli samuti esimene saade, rääkis poliitikast. Olid ka noored lauljad. Mina sain seal esitada lausa kaks lugu. Mind pandi laulma pildiraamide vahele, ja viimaks, pärast lõputuid päevaseid proove, läks saade eetrisse päris hilja,“ meenutas muusik.

„Laulsin siis seal Tom Jonesi superhitti „I’ll never falling love again“. Järgmine lugu oli juba Olev Ehala arranžeeringus, biitlite „Hey Jude“-i järgi tehtud „Hei, Liis“. See on kõige parem biitlite paroodia, mis üldse tehtud on. Aga meie võtsime seda tõsiselt!“ kinnitas Linna.

Kuna „Kanal 13“ oli otsesaade, pole saadetest arhiivides jälgegi. „Küll aga on säilinud esimese saate helisalvestis ning seega ka minu esimene Eesti Televisioonis esitatud lugu „Armastada teisi eal ei saa“,“ rõõmustas Linna.

Esimene esinemine, 50 aastat tagasi 28. novembril, on tal ka ilma salvestuseta tänini selgelt meeles. „Televisioon oli midagi püha. Jaak Joala oli tollal teles esinenud muusikutest see number üks, sest tema tõepoolest oskas laulda. Aga mina kuulasin siis esimest korda oma häält lindilt – see oli kohutav!“ muigas Linna.

Ometi oli tal teleesinemise järel uhke tunne. „Selg läks kuidagi sirgemaks ja tänaval vaadati järele,“ meenutas laulja. „Tegelikult oli see hea saade, mida kinnitab kas või fakt, et pärast neljandat osa keelati see ära, sest leiti, et saade pole nõukogude noorele kohane meelelahutus.“

Kuidas sügaval nõukogudeajal sai televisioonis üldse biitlite laule esitada? „Nipp tsensuuri ja ärakeelamise vältimiseks oli lihtne – tuli loo autoriks panna mõne sotsialistliku vennasmaa esindaja. Näiteks „Julge laulu“ autoriks kirjutas Ehala „L. Kamenski“ ja ühe teise inglise loo autoriks panime julmalt Valter Ojakääru,“ naeris laulja.

„Mind õnneks pole eriti ära keelatud, kuid ühe esinemiskeelu olen 1979ndate lõpus–1980ndate alguses küll saanud. See oli üldse kurb aeg, kultuuriministeeriumi ametnikud keelasid siin rohkem kui Moskva oleks nõudnudki,“ tõdes Linna.

Olulised õpetussõnad

Linna tõdes, et teleesinemiseks ta tol ajal valmis küll ei olnud. „Häälekooli oli vast nii palju, kui omaaegne keskkooli lauluõpetaja Niina Kesküla seda mulle anda suutis,“ tõdes armastatud laulja.

„Ükskord ammu, mingi võistluskontserdi ajal filharmoonia tagaruumis tutvustati mulle Georg Otsa. Tema ütles mulle peale tere veel: „Noormees, te peaksite tähelepanu pöörama oma diktsioonile.“ Muide, see oli üks väga tõsine ja vajalik õpetus,“ kinnitas ta.

„Teine mees, kes mind õpetanud, on Sergei Fatkin. Tema ütles, et kui juba kord lavale lähed, siis kummarda, tervita ja naerata. Ja et kui sa tahad laulja olla, peab sul olema soov minna lavale ilma, et keegi sind sunniks,“ sõnas Linna.

 

 

Ivo Linna plaaditutvustusel laulmas.

Foto: Allar Viivik

Add a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga