Kahe näitleja traagilised elulood

„Oleg Vidovi lugu“ on autobiograafial põhinev traagiline portree nõukogude näitlejast.
Foto: Pressimaterjalid

Pimedate Ööde Filmifestival kinosaalides on täies hoos, veebikino seansse peab veel mõned päevad ootama, kuid kellel kodusistumisest kõrini, siis nädalavahetusel tasub võtta ette kinoreis Tallinnasse.

Margit Adorf

Festivalikava on filmidest tulvil, seansse on alates hommikul kella 10st hiliste õhtutundideni nii et ega kõike nagunii iial vaadatud ei saa ja kaugemalt tulija peab valima ka kellaaja järgi. Sestap soovitan seekord kaht dokumentaalfilmi, mida saab vaadata Tallinnas eeloleval pühapäeval.

Eakama publiku jaoks võib olla väga huvipakkuv film Nõukogude näitlejast Oleg Vidovist (1943-2017). Vidov sündis Moskva oblastis sõja ajal. Tema ema oli õpetaja, isa töötas rahandusministeeriumis. Lapsepõlves sai väike Oleg elada nii Venemaal, Mongoolias, Saksamaal kui ka Kasahstanis, sest ema töökohad vahetusid. Lõpuks maandus noormees Moskvas ja asus õppima VGIKis näitlemist VGIK on maakeeli panduna Üleriigiline Gerassimovi nimeline Kinematograafia Instituut. Seega õppiski Oleg just filminäitlejaks ning oma esimese episoodilise rolli tegi 1960. aastal filmis „Minu sõber Kolka“.

Ülikooli lõpetas Oleg 1966. aastal ning asuski tööle oma õpitud erialal, kokku tegi elu jooksul üle 50 rolli erinevates filmides, põhiliselt peaosas. Nõukogude Liidus sai temast kiiresti suur naistehullutaja-iidol, ta oli tõeline kompvek kinolinal ja seega täielik staar. Paraku tegi mees vea sellega, et hakkas semmima Brežnevi tütre Galina parima sõbranna Nataljaga. Kõlab nagu tänapäevane seltskonnaajakirjanduse pealkiri.

Paraku ei olnud toona need asjad nii lihtsad, et jätad ühe maha, lähed teise juurde. Nataljaga asjad ei klappinud ja sõbranna Galina tegi kõik, et näitleja elu põrguks muuta. See tal muidugi ka õnnestus, kuna Galinal oli suur mõjuvõim. Vidovile enam rolle ei pakutud ja lõpuks, 1985. aastal õnnestus mehel emigreeruda USAsse, kus tal siiski õnnestus ka näitlejana leiba teenida, nii näiteks on ta mänginud sellistes filmides, kus peaosas Arnold Schwarzenegger, Mickey Rourke või Kevin Costner. Paraku muidugi pärast Venemaalt lahkumist temast ei saanud enam iial sama kaliibriga näitlejat kui ta oli olnud nõukogude kodumaal.

„Oleg Vidovi lugu“ on traagiline portree ühe näitleja purustatud elust, põhineb mehe autobiograafial. Näha saab seda Tallinnas laupäeval kell 21:30 ja pühapäeval kell 14:45. Film on vene ja inglise keeles.

Teine näitleja elust pajatav dokumentaal, mida vaadata soovitan, kandideerib sel aastal ka Euroopa Filmiakadeemia aasta parima dokfilmi tiitlile ja räägib Rootsi näitlejast Björn Andrésenist (sünd. 1955), kes sai kuulsaks 15-aastasena Luchino Visconti filmis „Surm Veneetsias“ (1971).

Björn Andréseni lugu ei kulge sugugi ladusamalt, temale saab komistuskiviks just seesama maailma kõige ilusama poisi roll Visconti filmis. Näitleja on ise öelnud, et tema karjäär läks sellest filmist alates ainult allamäge. Ühtlasi sai see roll omamoodi needuseks, gayd limpsasid noore poisi peale keelt, eakaaslased ilkusid koolis inglisuuks ja ilueediks, nii et võib öelda, et  paljude poolt ihaldatud filmiroll kultusrežissööri filmis rikkus ära noormehe terve ülejäänud elu. See on film ilu ja ihaldatuse pahupoolest.

Muidugi saab Björn Andréseni puhul mõelda, et ei saa oma ebaedu sellise nooruspõlve „äpardusega“ välja vabandada, tuleks ikka ise oma elu juhtida, aga asi ongi selles, et see, mis temaga juhtus, on õigupoolest kollektiivne ärakasutamine, omamoodi pedofiilne sündmuste kombinatsioon, mis jätabki templi mällu kogu eluks. Meie edu või ebaedu juured on lapsepõlves. Björn Andréseni puhul paisati tema seni turvaline maailm Visconti filmiga pahupidi. FIlmis on ka stseen, kus Visconti ülistab noort näitlejat, kiites ainuüksi tema keha ilu… Björn Andréseni traagika seisnebki selles, et teda võeti kui välise ilu etaloni, see mida ta ise mõtleb või tunneb, jäi täiesti tagaplaanile.

Björn Andréseni eluloos leidub peale Visconti filmi traagika ka muid sügavalt südantlõhestavaid õnnetusi, mitu surma, hülgamist. Vananedes kaob aga seegi, mis noorena oli – keha ilu. „Maailma kõige ilusam poiss“. Filmil on subtiitrid inglise keeles.

„Surm Veneetsias“ räägib Rootsi näitlejast Björn Andrésenist. Foto: Pressimaterjalid