Kaks iiri filmi

„Vaikse tüdruku“ peaosaline on 9-aastane Cáiti (Catherine Clinch). Foto: pressimaterjalid

Alati juhtub mul nii, et hakates PÖFFi kavast valikuid tegema, satuvad mingite riikide filmid paarikaupa ette – seekord siis Iiri filmid. Mõlemat saab vaadata festivalil eeloleval nädalavahetusel.

Margit Adorf

Kui täpne olla, siis iirikeelset linateost „Vaikne tüdruk“ („An Cailín Ciúin“) saab näha Tallinnas reedel, 18. novembril ja veel ka laupäeval, 26. novembril. Film on sel aastal esitatud parima võõrkeelse filmi Oscarile ehk siis meie „Kalevi“ konkurent.

Iiri filmitööstus ei ole väga suur ja mitte sugugi tavaline ei ole ka iirikeelse filmi tegemine. Iiri filmimaastikku võib võrrelda Eestiga, aastas valmib seal mõni animafilm, kümmekond dokumentaali, paarkümmend mängufilmi. Animafilmide poolest on Eesti ilmselt Iirimaast eespool, mängufilmide osas sõltub aastast, aga enamvähem samasse suurusjärku me jääme.

„Vaikne tüdruk“

„Vaikse tüdruku“ peaosaline on 9-aastane Cáiti (Catherine Clinch), kelle isa on joodik, pere on suur, ema taas lapseootel ja Cáiti ei ole väga meelsasti kodus, vaid uitab üksinda ringi. Eks emalgi on raske ja nii juhtub, et Cáiti saadetakse suveks lastetute sugulaste juurde. Samas ei ole üldse teada, millal tüdruk peaks koju tagasi saama… Uues majas tundub elu meeldiv ja rahulik, kuid sealgi on oma traagiline minevikuvari.

Film põhineb Claire Keegani jutustusel „Foster“ (2010), mis ei ole eesti keeles ilmunud (küll aga on käesoleval aastal eesti keeles ilmunud raamat „Sellised väikesed asjad“ (kirjastus Varrak), mida julgen soovitada neile, kellele film meeldis). Claire Keegan on üks viimase aja tuntumaid ja tunnustatumaid iiri kirjanikke. Ta sündis 1968. aastal Wexfordis paljulapselisse perre ning kasvas üles talus, nii et filmiks valatud jutustus põhineb suuresti tema enda elukogemusel.

Linaloo režissööriks on Colm Bairéad, kelle jaoks see küll ei ole päris esimene režissööritöö, ta on varem teinud režissöörina teleseriaale, lühifilme, telefilme, kuid „Vaikset tüdrukut“ loetakse tema suure kino debüüdiks. Ja peab tunnistama, et muljetavaldav debüüt, kuna see on juba noppinud paljudelt festivalidelt parima filmi auhindu, näiteks Dublini filmifestivali publikupreemia ja ka parima režissööri preemia.

Film on hästi armas, mõtlemapanev, ilus. Ühtaegu valus ja samas lootusrikas, poeetiline. Kõnetab kindlasti mitme erineva põlvkonna inimesi ja kui te soovite kunstielamust, mida saaks iseloomustada sõnadega „midagi hingele“, siis see on just see õige asi.

„Inisherini hinged“

Teiseks iiri filmiks, mida soovitan, on „Inisherini hinged“. Seda saab vaadata pühapäeval, 20. novembril Tallinnas ja laupäeval, 26. novembril Tartus. „Inisherini hinged“ on koostööfilm, Iirimaa-USA toodang. Teose režissöör-stsenarist on Martin McDonagh, peaosades Brendan Gleeson ja Colin Farrell. Tasub mainida, et McDonagh sai Veneetsia filmifestivalil selle linateose eest parima stsenaariumi auhinna.

Martin McDonagh on teile kindlasti tuttav oma viimase suurema kinofilmiga „Kolm reklaamtahvlit linna servas“ (2017), mis noppis palju erinevaid auhindu, samuti sai see Eesti filmiajakirjanike poolt tunnustatud kui aasta parim (võõrkeelne) levifilm. „Inisherini hinged“ on siiski veidi teistlaadne lugu ja rohkem seotud McDonaghi varasema loominguga, 2008. aasta palgamõrvarite musta komöödiaga. Otseselt järg see film küll ei ole, aga igal juhul on seegi film komöödia ning peaosalisi täitvad näitlejad samad. Tegelaskujud siiski samad ei ole.

Peategelasteks on kaks sõpra, Colm (Gleeson) ja Pádraic (Farrell). Lugu saab alguse sellest, kui Colm ühel päeval teatab, et ta ei taha enam Pádraiciga sõber olla. Tegevustik toimub 1923. aastal, käimas on Iiri kodusõda, Colm on rahvamuusik ja Pádraik tema joodikust semu. No ja siis läheb käima pöörane sündmuste jada, mille käigus ähvardatakse sõrmi otsast lõigata… Ja mine tea, ehk see õnnestubki. See on niisugune film, mida peab oma silmaga nägema. Nalja saab, ootamatuid pöördeid jagub. See on tõeline komejant, kust leiab ka traagikat. Tegelased on värvikad ja teemadering universaalne – sõprus, üksindus, soov kuskile kuuluda. Ma arvan küll, et kes viitsib end kinno vedada, sellele see film kindlasti meeldib.

Add a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga