Kerge suvine teatrivirvendus

PHTLN15: PIIP JA TUUT, KLOUNID, KLOUN TALLINN, EESTI, 06APR16 PIIP JA TUUT, KLOUNID, KLOUN LAURA STRANDBERG ls/Foto LAURA STRANDBERG/NIPIRAAMAT

Klounidena tuntud Haide Männamäe ja Toomas Trossi (fotol) kogu pere püstijalakomöödiat “Loomad” saab näha veel Tartus, Võrus, Lohusalus ja Haapsalus.

Tunnipikkune etendus keskendub inimeste ja loomade ühisosa leidmisele. Näitlejad esitavad püstijalakomöödia stiilis ehk siis üsna vabas vormis oma tähelepanekuid elust. Samuti leidub lavastuses enam lavastatud stseene, mis põhinevad näiteks rahvajuttudel.

Tallinna etendusel haarasid publiku reaktsioonide dikteerimisel kiiresti juhtohjad lapsvaatajad, kes andsid naeru lõkerdades märku, et nähtav on just nende masti huumor. See tegi heameelt omakorda lastevanematele. Lavastuse tekst oli maitsekalt ealises tasakaalus, pakkudes aeg-ajalt rosinaid ka täiskasvanutele, kes tänu oma elukogemusele tabasid mõne ütluse mitmeplaanilisust.

Etenduse esimeses osas oli rohkelt juttu karust. Kirjeldatav vahejuhtum päntjalaga metsateel jäi küll väheusutavaks, kuid tuletas meelde ühe jutu Karu-nimelisest mehest. Nimelt räägiti kunagi (kui teatripileteid ei saanud veel osta internetist) ühes saates suhtlemisnippidest ning muuhulgas sellest, kuidas saada defitsiitseid teatripileteid. Nimelt tuleb helistada teatri kassasse ja öelda maheda bassihäälega: pange palun kinni kaks piletit Karu nimele. See nipp pidi kassapidajatele mõjuma ja tõepoolest, kas pole tore mõelda, et teatrisse soovib tulla kultuurihuviline härra Karu.

Hästi töötas ka laval seisnud kapp. See lihtlabane rekvisiit näib omavat päris kena mõju teatrilaval, kui meenutada näiteks paari aasta tagust suvetükki “Titanicu orkester”, kus kapi sees saabus tegevuspaika mustkunstnik. Kapi ustele saab koputada, sinna saab sisse minna, vahetada sees olles rolli ja siis jälle välja tulla, mida “Loomade” näitlejad ka edukalt tegid.

Nägin kloune Piipi ja Tuuti teatrilaval esmakordselt ja võin öelda, et nende kasutatav teatrikeel on küll napp, kuid igati kommunikatiivne, suutes kenasti transportida emotsioone ja sõnumeid lava ning publiku vahel. “Loomade” etendusel oli meeldiv jälgida, kuidas näitlejad noppisid üles impulsse publiku seast ja mängitasid neid siis laval oma teatrikeele võtetega. See, kuidas nad kasutasid kujuteldavaid esemeid ja mänguliselt määratletud tegevuspaiku – näiteks stiilis: vaadake, siin on känd, mille alla põder oma jalaga kinni jäi -, oli tore. Ja see tilluke kitarr, vist ukulele, millel Piip mängis, oli suurepärase kõlaga.

Lavastus “Loomad” näitas, et teinekord sobibki kvaliteetseks teatraalseks ajaveetmiseks midagi kergemat, ei pea tingimata vaatama lavastusi mitmeplaanilise dramaturgia, ambitsioonika sõnumi või spetsiaalselt ehitatud lavaga. Piisab sellest, kui panna teatraalne fluidum ehk mõjujõud laval õrnalt virvendama.

Kokkuvõttes tekitas etendus mulje, et argielu ei pruugi vaadata tingimata range mõistusepärasusega täiskasvanu vaatenurgast, ning see on päris kena sõnum.

Tõnu Lilleorg

Foto: Laura Strandberg

Share This: