Klaasikunstnik Riho Hütt graveeris „poliitilise kogemuse” vaasidele

Hütt 1

Peatselt 60. juubelisünnipäeva tähistav Rakvere Galerii kuraator, klaasikunstnik Riho Hütt kõneles oma elust ja kunstist ning tõdes, et 7. novembril avatud personaalnäituse „Sa näed, aga ei mürista” tarvis ammutas ta inspiratsiooni Rakvere linnavolikogusse kandideerides.

Ülle Kask

Kuidas te elate, Riho?

Tänan küsimast. Ikka töö tähe all. Praegu tegelen oma näituse „Sa näed, aga ei mürista” avamisega. Suur töö on ees Rakvere Kolmainu kiriku vitraažakendega, mis tulevad kahele poole altari kõrvale. See kavand oli tükk aega tegemisel ja hiljuti kinnitati.

  1. novembril aga tähistatakse Tallinnas Eesti klaasi 80. juubelit, kuhu kogunevad kõik praegu Eestis tegutsevad klaasikunstnikud. See iga-aastane klaasikunstnike kokkusaamine innustab olema tasemel ja ikka edasi minema.

Näitused, kus saab enda töid eksponeerida, on nii tähtsad. Sellest saan justkui impulsi, mida klaasi peale panna.

Rakvere linnavolikogusse kandideerides sain näidata, et galerii tõesti eksisteerib, et kaks korda aastas toimuvad kohalike kunstnike kevad- ja sügisnäitused. Kui kusagil on võimalik meie kunstnikele ja galeriile toetust avaldada, siis mina lähen alati, kuna galerii on justkui oma laps.

Reformierakonna valimislubadusega kultuurikeskus ja galerii kesklinna rajada läks nagu läks, aga kogemus, mis ma kandideerides sain, oli super. Olen tänulik kõige eest, mis pärast tuli ja minu loomingule positiivses mõttes põntsu pani.

Näituse pealkiri „Sa näed, aga ei mürista” tuleneb ka sellest. Kui ühiskond on muidu väga uinutatud situatsioonis või stagnatsioonis, siis tegelikult looma ei kipugi. Nüüd aga tuli töödesse sisse pikantsust, poliitilist hetkeolukorda, mis aitas loominguliselt tohutult kaasa.

Enne seda olid mul kuidagi igavikulised ja rahulikud tööd, aga poliitikas osalemine tõi teravust juurde ja andis julgust ennast rohkem näidata. Pole nii, et töid on lihtsalt ilus vaadata, vaid neil on ka väike kiiks sees, et mis see ühiskond on, kes me oleme ja kes mina olen.

Kas lähenev juubel ja sünniaasta passis hirmutab ka veidi?

Mul ei ole aega niisugustele asjadele mõelda ja ausalt öeldes ma ei mõtlegi. Issand, see ei hirmuta mind üldse (naerab).

Mulle on oluline, et saan oma asja teha ja mind ei sega mitte miski. Olen selline, nagu olen ja samas tunnen ka, et ma olen väga nõutud. Siin on mitu asja koos. Ma võiks ka mitte midagi teha, aga tegutsemine on huvitav ja kui ma suudan Rakvere-taolises linnas oma loominguga inimestele midagi öelda, siis on see super hea. Kui seda ei oleks, siis ma ei tea, mida teeksin.

Teie ei kuulu nende kunstnike hulka, kes tahaksid riigilt palka saada?

Ei kuulu ega taha. Mina ei lähe mitte kuskile midagi paluma. Need inimesed ja toetajad, kes galerii tegemistele õla alla pannud, on hoopis midagi muud. Näiteks ühe näituse ülespanemine maksab ligi tuhat eurot. Aga sellist asja ma ei ole mitte kunagi mõelnud, et hakata riigilt kunstniku või (muigab) „rahvakirjaniku” palka nõudma.

Kunstnik ammutab inspiratsiooni ümbritsevast keskkonnas. Kuidas klaas ja killud teiega kõnelevad?

Kui klaasile graveerida, siis see jälg jääb sinna igaveseks ja igavikuliselt peale. Iga kriipsuke ja kraapsuke ning graveering on enne põhjalikult läbi joonistatud. Ja neid kildusid ei tulegi. Ma ei mäleta, et oleks tulnud.

Tegelikult kooli ajal juhtus küll kord selline apsakas, et käe randme juurde soone sisse sattus suur kild, nii et verd purskas. Ei mäleta enam, kas toona neist kildudest ka taies sündis, aga armike on käele jäänud.

Kunstiinstituuti läksingi klaasieriala õppima. Muide, ma olen Tartu kunstikooli ka lõpetanud ja mitu aastat töötasin koguni õpetajana. Siis olin sõjaväes ja peale seda läksin kunstiülikooli katsetele. Proovisin mitu korda sisse saada, sest kutse sinna pääseda oli nii suur, ja lõpuks see õnnestus.

Mäletan, et mulle meeldis ülikoolis kõik masinatega seonduv. Klaasiga pole ju nii, et lihtsalt puhud tuliseks aetult sellele – kõik on tehniline värk ja mulle meeldis väga see surin ja vurin. Ükskord erialatunnis tõstsin kapist ühe teise inimese tehtud töö välja, et selle teostust lähemalt uurida ja vaadata, võtsin selle kätte ja klaas oli soe. Siis oli kõik lõplikult otsustatud.

Käisin hea meelega ka tollases Tarbeklaasi tehases vaase ja muid tooteid puhumas ning sinna oli isegi võimalus tööle jääda. Paar nädalat ma ka töötasin seal ja tegin vaase. Mõni on veel kusagil alles.

Öeldakse, et killud toovad õnne. Kas te olete õnnelik, Riho?

Jah, ma arvan küll, et olen õnnelik – tunnen ennast vajalikuna. Olen 20 aastat kuraatorina näitusi korraldanud nii Pika tänava galeriis kui ka koduateljees, Koidula tänaval. 1998. aastal me tegime Avo Seidelbergiga juubelinäituse. Toona saime mõlemad 40. Pärast seda on mul igal sünnipäeval näitus olnud.

Kuidas iseloomustate juubelinäitust „ Sa näed, aga ei mürista”?

Praegusel näitusel olevad tööd on vormilt ümarad ja läbipaistvad. Kui keraamika on umbne vorm, siis nendest vaasidest näeb läbi. Graveeritud näod pole inimeste omad, sest inimnägu ei sobigi sellisele klaasist vaasile.

Seekord on mu töödes rohkem teravust, need ei ole vaid lilled, liblikad ja linnukesed. Näiteks elevandike ja selle kõrval käsi kannavad mõtet, et kui sul on miski juba käes, siis sa ei teagi, et oled võibolla loodud hoopis millekski muuks. Sa püüad või ajad taga siin elus midagi, mis sulle ei sobigi. Või piruka jagamine, kus kaks olendit istuvad üks ühel pool ja teine teisel pool ning jagavad riigipirukat.

Vaasil nimega „Karje” on kellegi käed ülespoole sirutunud. Näpud pole aga mitte ümarad, loomulikud, vaid neid vaadates ongi tunne, et sa näed, aga ei mürista, sa tahad nagu sealt taevast mingeid olematuid asju endale püüda, hüüda ja karjuda, kuid ikkagi need ei jõua sinuni. Pole tarvis minna püüdma kärbest või tühja tuult taga ajada.

Rakvere Galerii kuraator, klaasikunstnik Riho Hütt saab 16. novembril 60- aastaseks. Juubelinäitus „Sa näed, aga ei mürista” on avatud 9. detsembrini.

Klaasikunstnik Riho Hütt „soojendab” oma klaasist vaasile graveeritud tegelasi enne näitusele panemist. Foto: Ülle Kask

Share This:

Add a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga