Õigused kõigile – ainult mitte meile

 photo 2

Löön õllepudelil korgi pealt ja jalutan. Naudin vabadust ja seaduslikku võimalust teha asja, mida ma olen kogu aeg nagunii teinud. Päikesepaistelise ilmaga veavad sammud mind linnast välja. Varsti näen metsaveerel hoolitsetud aiaga talu. Ilus, kena kohake – sobib mulle. Viskan seljakoti maha ja hakkan hoolikalt pügatud murule telki üles panema, tegemata väljagi majaaknast kurvalt vaatavast pererahvast. Nende tänaval maa on see küll, aga mina ju tohin. Mul on selleks seaduslik õigus.

Marko Maasik

Elagu eraomandi tähtsuse vähendamine ja praeguseks meie ühiskonnast juba peaaegu kadunud avaliku joodikluse kaudne toetamine!

See teeb haiget, tekitab valu maailma pärast, kus me elame. Ja see ei ole vaid nimetatud kahest näitest – valu on tekkinud ja kasvanud juba aastaid. Järjest enam tekib igapäevaellu juurde asju, mis häirivad. Häirivad mitte niivõrd tekkinud asjade ideed kui nende teostus meie maailmas ja ühiskonnas. Täiesti hämmastav on oskus kõiki asju üle võlli keerata.

Kas tõesti vajalikud muudatused?

Augustis kehtima hakanud igaüheõigus täpsustas mitmeid varasemaid seadusi, mis iseenesest on tore – enam ei pea kümnest kohast näpuga rida taga ajama, et teada saada, mida ja kus sa teha võid ja mida mitte.

Siiski on paljude maaomanike jaoks igaüheõigusest kõrvu jäänud see nende jaoks olulisim – nüüd võib igaüks oma õigusega nende maadel ringi jalutada, telkida ja loodust nautida. Osaliselt on see arusaadav, aga teisest küljest mitte. Igameheõiguses on välja toodud ka piirangud loodus- ja telkimissõpradele, ent paraku on elu näidanud, et inimeste tähelepanu piirdub uute seaduste tulekul ainult õiguste märkamisega. Piirangutest libisevad silmad ja tähelepanu üle ning tagajärjed ei ole pooltki nii meeldivad, kui seadusetegijail ehk plaanis oli.

Heaks näiteks võibki siinkohal tuua juulist kehtima hakanud õiguse tarvitada avalikult alkoholi. Mehena, kellele meeldib teinekord palava ilmaga väljas kõndides üks külm õlu saatjaks võtta, mulle see uus seadus meeldib. See on mõistlik nii kaua, kuni seadust järgitakse mõistlikult. Kahjuks pean aga kohe tõdema, et kuigi ma tean ka seaduses olevatest piirangutest, ei oska ma neid praegu nimetada. Seepärast püüangi võimalikult vähe seda seaduslikku õigust kasutada, et mitte minna vastuollu piirangutega, mida ma ei tea. Seaduse mittetundmine ei vabasta kohustusest seadust järgida.

Siiski hakkas kohe peale eelmainitud korrakaitseseaduse punkti jõustumist kostma sotsiaalmeedias valju nurinat. Facebooki Kadrina foorumis oli palju inimesi, kes tundsid end tõsiselt häirituna sellest, et Kadrina bussipeatus on pidevalt hõivatud humalajooki ja teravamatki tarbivaist härrasmeestest, kelle hääled tarbitud jookide ja vabaduse rohkuse tõttu agressiivsemaks ning härrasmehelikkus väiksemaks muutusid.

Kuigi korrakaitseseadus tõi konkreetselt välja punkti, et ühissõidukipeatustes ei tohi alkoholi tarbida, oli vähemalt nende härrasmeesteni (ja kindlasti paljude teisteni) jõudnud vaid selektiivne teadmine seadusest, mille kohaselt võib nüüdsest kõikjal juua. Piirangud jäid tähelepanuta ja see hakkas tõsiselt häirima teiste inimeste igapäevaelu. Ellu tekkisid uued pinged, mis põhjustatud võib-olla natuke läbi mõtlemata tehtud ja korralikult edastamata jäänud seadusest.

Tolerantsusest vihkamiseni

Elu laiemalt vaadates võib näha sellist tendentsi ka mujal, kus võib-olla heade ideede ajel luuakse lõpuks seadustega olukord, mis elukvaliteedi parandamise asemel sinna hoopis uusi pingeid tekitab. Tänu mõned päevad tagasi sotsiaalmeediast läbi jooksnud koomiksile saab siinkohal heaks näiteks tuua võrdõiguslikkuse nõiajahi.

Koomiks näitas avalikkuse reaktsioonide kaudu väga selgelt ebavõrdset suhtumist võrdõiguslikkuse tagaajamisel. Kui keegi ütleb, et on uhke gei olemise üle, on vastuseks aplaus ja ergutuskõne seksuaalsele vabadusele. Kui oled avalikus sõnavõtus uhke, et oled hetero, tembeldatakse sind heal juhul ainult homofoobiks.

Uhke mustanahaliseks olemise üle saab samuti käteplagina ja heakskiidupomina, uhkus valge nahavärvi üle lõppeb seismisega fašistide ja rassistide ridades.

Olles uhke naisena, kuuldakse arvamusi vajadustest tugevate ja liidriomadustega naiste järele ühiskonnas. Ole sa aga uhke mehena, siis on vastus klišeelik – lihtne ja labane šovinistlik siga.

Selliseid näiteid, kus võrdõiguslikkuse loosungitega vehkides hoopis suurendatakse ebavõrdsust, on veel palju. Loosungite varjus unustatakse tihtipeale lihtne inimlikkus ja loogika.

Mul ei ole kunagi olnud probleeme inimestega suhtlemisel, mulle pole kunagi olnud takistuseks nende usulised, poliitilised, seksuaalsed, rassilised või muud kuuluvused – ma olen suhelnud inimeste, mitte nende vaadetega. Kuni minule nende vaateid peale ei suruta, on kõik korras ja ma arvan, et minu eksistents ei ole häirinud ka neid. Olen olnud tolerantne.

Nüüdseks on aga pidev jama ja jura võrdõiguslikkuse ümber ületanud piirid, kus need asjad hakkavad minu jaoks tähendust omama – kahjuks negatiivset. Mul ei ole siiani midagi nende inimeste vastu – inimeste suhtes olen endiselt salliv –, kuid aina enam viha ja vihkamist hakkab tekitama see, kuidas nende „üllaste“ ideede varjus trambitakse mind kui tavalist inimest ja minu õiguseid jalge alla.

Võrdõiguslikkus peaks tähendama seda, et kõikidele antakse võrdsed õigused. Paraku on senised sammud kaasa toonud vaid selle, et võrdsuseihalejate õigused jäävad endisteks, vähendatakse lihtsalt kõikide teiste õiguseid. Eriti puudutab see sõnavabadust.

Kuidas edasi minna?

Mina, allakirjutanu, olen uhke, sest olen valge heteromees. Kahjuks pole ma ka usklik ega puudega, seega on minu olukord veel eriti sitt. Täiesti lootusetu!

Aga… Sellest hoolimata ei ole ma homofoob, rassist, fašist ega šovinist (siga ma vahepeal olen, aga seda on kõik mehed). Mul on lihtsalt täpselt samasugune õigus nagu kõikidel teistel öelda neidsamu asju. Mina teen seda ainult enda seisukohalt. See on võrdsus, mida me peaksime taga ajama – arvestama võrdselt kõikidega. Kahjuks on paljud praegused seadusesätted muutnud võrdõiguslased rohkem võrdsemaks kui teised.

Teistega arvestamine võinuks tulla kaasa ka igaüheõiguse ja korrakaitseseadusega. Andes ühtedele õiguse avalikult alkoholi tarbida, võeti teistelt – kes on enamus – Kadrina näite varal ära õigus turvalisele ja rahulikule bussipeatusele. Jah, juriidiliselt ja teoreetiliselt on see õigus olemas, ent reaalsuses ei suuda seadusetegijad „tänu“ uuele seadusele selle õiguse olemasolu enam tagada.

Samuti peaks maaomanikele jääma õigus otsustada tema maa kasutamise üle. Praegune olukord, kus maaomanik peab kellegi takistamiseks isiklikult loodusenautlejaid taga ajama, on absurdne. Loomulikum ja loogilisem oleks ikkagi see, et kui kellegi maad soovitakse külastada, peab iga külastushuvilise mureks olema loa küsimine. Kõik-on-lubatud,-kuni-see- pole-otseselt-keelatud-suhtumine võib ju sarkastiliselt väljendudes viia lõpuks selleni, et peagi on saabumas seadused, et igaüks võib su vara, su autot ja su raha kasutada, kuni sa pole seda kõigile isiklikult keelanud. Hommikul tööle minnes avastad, et auto on maja eest läinud, ja avastad: kurat – naabri Jukule jäi auto kasutamine ju keelamata. Seda me ju ei taha?