Põrkava apelsini kohanemine elu kaadervärgiga

etendus apelsin

Rakvere suveteatri hooaja juhatas sisse mitmekesisest energiast pakatav „Kellavärgiga apelsin“. Kogu trupp, nii näitlejad kui lavastaja Ringo Ramul, on viimaseid päevi Viljandi kultuuriakadeemia teatritudengid, sest ihaldatud diplom on veel vaid mõne sammu kaugusel.

Tõnu Lilleorg

Tükk algas hoogsa, mängleva, füüsiliselt põnevalt lahendatud stseeniga, kus jultunud pätinoorukite kamp võõrasse kodusse tungib ja kuulutab veidrat sõnumit võrdsusest, mis peaks väljenduma selles, et nende rahast tühjadesse taskutesse teeksid röövitavad vabatahtliku annetuse.

Kamp valgub justkui mingi pahaendelise ollusena korralike kodanike uksepraost sisse. Jõmmid ei põrka tagasi füüsilisest vägivallast ja nagu peagi ilmneb, ei jää kõige traagilisemad tagajärjed saabumata ning kamba juhtfiguur Alex (mängib Tanel Ting) leiab end trellide tagant.

Niisiis, laval nägi suurepärast, bravuurikat algusveerandtundi. Seejärel aga võttis maad tavaline, keskpärane sõnateater, kus kohati ainukesena hakkas silma näitlejate püüd oma teksti veenvalt esitada. Võibolla tingis sellise pingelanguse vajadus loo vahepealne areng publikule ära jutustada. Pisut lisas atraktiivust paberseina tagant avanenud lava teine, laealune korrus.

Mõõna lõpetas Grete Jürgenson oma groteskse vangivalvuri rolliga, mis tõi lavale tagasi hoogsa, konformsust põlgava ja ülbelt mängleva noodi.

Vaatuse lõpu eel nägi Alexit osalemas kahtlase väärtusega eksperimendis, kus temast üritati kurjus välja ajada nii, et talle sätiti silme ette hiigelprillidega sarnanev mask ja sunniti sealt vaatama häiriva sisuga vägivallakaadreid. Noormehele tekitati kogu keha halvav pidurdusrefleks, mis käivitus edaspidi kohe, kui tema ajusse jõudsid ümbritsevast maailmast vägivaldse või seksuaalse sisuga impulsid. Endisele uljalt põrkavale apelsinile pandi juurde kellavärk.

„Ravistseeni“ kaudu tekkis publikul Alexiga tihedam side. Kuna publik ei näinud neid kaadreid, mida Alexile näidati, pidid vaatajad laskma käiku oma ettekujutamisvõime. Ja kui kord juba ettekujutamis- ning kaasaelamisvõime aktiveeritud sai, tükis rohkem mõõnu ei tulnud, sest Ting mängis oma rolli, mis oli kogu tükki vedavaks mootoriks, väga hästi.

Lavastaja sõnul fokusseerub lavastus inimese hinges pesitseva n-ö kurjuse juure vaatlemisele ja uurimisele, miks on tähtis valikuvabadus. Ses mõttes, et kui puudub võimalus valida valesti (nagu koges Alex pärast „raviseanssi“), siis kas see on enam valikuvabadus?

Näidendi autor Anthony Burgess on öelnud pealkirja kohta, et ta mõtleb selle all inimest, kes on väliselt toonuses ja tegus, kuid käitumuslikult robotlik ja „üleskeeratav“ väliste jõudude poolt, olgu selleks siis jumal, saatan või kõikvõimas riik. Saan aru nii, et näitekirjaniku arvates on inimene võimeline siiski ise, läbi tunnetuse, muutuma ka sisemiselt elavaks ja empaatiliseks.

Näitlejad tulid rollidega kenasti toime, eriti tõstaksin esile emotsionaalse tooruse noodi olemasolu, ilma milleta võinuks lavalugu jääda pelgalt intellektuaalseks mõtiskluseks. Lavalist energiat genereerus palju läbi füüsilise mängu, mille loomisel koostöös näitlejatega oli suurepärast tööd teinud koreograaf Sylvia Köster. Eriti õnnestunud olid pätipoiste nii-öelda signatuurliigutused ja -liikumised. Tegelaste hinges ja peas toimuva mõistmiseks andis kehakeel ja tegelaste füüsiline suhestumine ümbritseva ruumiga palju kaasa.

Meeldiv oli näha, kuidas kõik näitlejad omasid perioode, mil õhk nende ümber kunstilisest väljendusjõust virvendama lõi. Sümpatiseeris, et noorte kunstiline initsiatiiv rajas endale tee koolipingist suurele teatrimaastikule oma jõududega, luues just endale sobiva mõõduga loo maailma, millest publik saab elamusi ammutada.

Kiidan ka suurepärast mängukohta Nortsu angaari, mis oma asukohaga täiuslikult räämas naabruskonnas tekitab tükile sobivat, „teistsugust“ atmosfääri. Angaar on ka kergelt leitav ja mitte kaugel Rakvere kesklinnast.

„Kellavärgiga apelsin“ on väga korralikul tasemel teatritegu ja seda nii suvelavastusena, kui ka ülikooli lõpetava seltskonna diplomilavastusena.

Peategelast Alexit mängib Tanel Ting, taamal Karl Sakrits. Foto: Siim Vahur