Professor Rein Veidemanni saatuseks on sõna

Veidemann 1

Lääne-Virumaa Keskraamatukogus toimus aprilli alul kohtumisõhtu kirjandusteadlase ja literaadi, ajakirjaniku ja TLÜ emeriitprofessori Rein Veidemanniga, kes kõneles elust kirjanduses ja kirjandusega.

 Ülle Kask

 „Kuidas minust sai kirjanik, mida ma nüüd natuke ka olen,” esitas ta enesele küsimuse ja vastas, et ta on mõnes mõttes klassikaline näide literaadist, kellelt 18.-19. sajandil oodati, et nad valdaksid sõna.

„See tähendab seda, et sul peab olema aukartus sõna ees, sul peab olema vastutus sõna ees. Ja sa pead teadma seda, et alguses oli sõna, nagu raamatute raamatus Piiblis on öeldud,“ selgitas ta.

„Võin öelda seda, et kirjandus sünnib kirjandusest. Ja see on ikka üksjagu tühi jutt, et võtad kätte sulepea ja oled kohe kirjanik. Väga harva esineb, aga üldiselt ikka peab olema midagi enne lugenud,” rõhutas kirjandusteadlane veendunult.

„Sest sõna peab olema kuidagi sinusse jõudnud. Et sa oskad vaadelda inimesi ja sündmusi, oskad, tahad ja suudad neid sõnadesse üle kanda. Ja sealt edasi muidugi kujundid – iga sõna, kogu etümoloogia ja niiöelda salvestamine. Iga raamat suhtleb lugejaga ja läbi raamatu lugeja suhtleb iseendaga,” tõdes ta.

„Minu saatuseks on saanudki sõna. See sai vast alguse juba 1954. aastal, kui ma läksin kooli.”

Veidemann rääkis, et esimene raamat, mille ta ise läbi luges, oli Juhan Kunderi „Imelik peegel”. Põhikoolis sai aga tulevasele literaadile saatuslikuks armumine emakeele õpetajasse. „Ja kusagil tollel ajal minu krõks käis,” rääkis Veidemann, kelle esimene eesti keele õpetaja Pärnu lähedal Räämal oli erakordselt range ja erakordselt ilus naine.

Aga tal oli ka silma, et näha, kellel on annet. Oma esimeste kirjatööde eest sai tulevane kirjanik eranditult kõik neljad. „Ükskord ma läksin õpetaja juurde ja ütlesin, et pole ühtegi viga. Tema vastu, et olen võimeline veel enamaks, ja hiljem hakkasid tulema ka viied,” meenutas Veidemann.

Ülikooli mentor

„Kui ma kohtusin oma tulevase mentoriga, määras tema ikka väga palju minu saatust ja elu,” rääkis Veidemann.

„Valmar Adams – luuletaja, õpetaja, õpetlane, erakordselt arrogantne ja erandlik kuju eesti kirjandusloos andis meile Tartu Ülikoolis sissejuhatust vene kirjandusse.”

Elavalt žestikuleerides kõneles Veidemann, kuidas Adams auditooriumisse sisenes, mütsi varna viskas ja mantli takka järele ning hakkas rääkima bõliinadest. Õpetlasel oli insuldi tagajärjel üks suupool natuke viltu, üks silm pilukil ja teine sellevõrra suurem. Tal oli tugev ja võimas jõuline nina, Sokratese koljuga pea, kasvult pikk mees. Kolm minutit rääkis bõliinadest, seejärel hakkas rääkima oma loomingust ja luulest.

„Ma olin loomulikult pöörases vaimustuses. Ja nii ma jäingi tema orbiidile, hakkasin tema luulest ja esseistikast kirjutama. Adams, sündinud 1899 ja surnud 1993, elas väga pika elu nagu dissident, olles kõikide võimudega pahuksis. Kui sakslased tulid, pandi ta Tartu vanglasse, pärast aga venelaste poolt kinni. Tema asumiselt tagasitulemise päevik – „Mõttepäevik”, on Tuglase marginaalidega võrreldav. Lugege neid!” rõhutas kirjandusteadlane.

Nõukogude aeg

  1. aastal debüteeris Veidemann artiklite ja esseede kogumikuga „Olla kriitik…”. Ta tõi ilmeka näite, kuidas loovisikutele nõukogude ajal töö eest tasuti.

„Artiklite kogumik ilmus tiraažiga 15 tuhat eksemplari. Väga vähesed lugesid seda siis ja praegu üldse ei loe, aga ma sain honorari 3200 rubla. Lada auto maksis 7200 rubla. Toonased kirjanikud, näiteks Enn Vetemaa ja Jaan Kross kirjutasid ühe raamatu aastas ja elasid nagu kröösused. Nii et jah, ühelt poolt nõukogude ajal kontrolliti ja oli tsensuur, aga teiselt poolt, kirjandus ja looming oli hinnatud,“ rääkis Veidemann.

„Nüüd, viimasel Eesti ajal ilmunud raamatute eest pole ma saanud ühtegi senti honorari. Kultuurkapitalilt olen saanud toetust, mis on läinud kirjastusele, nii et null und nichts,” jätkas ta.

Järgmised pöörded Veidemanni elus leidsid aset 1980. aasta algul, kui ta kutsuti ajakirja Looming peatoimetaja asetäitjaks ja 1986. aastal, mil hakkas ilmuma kahes keeles ajakiri Vikerkaar/Raduga.

„Mina olen selle esimene peatoimetaja,” ütles Veidemann ja pajatas, kuidas ta püüdis Paul-Eerik Rummot ära rääkida, et too kirjutaks ajakirja avaluuletuse. Kuna Rummo luuletused olid tollal tsensuuri kinni jäänud, ei olnud luuletaja esialgu nõus.

„Ma olin partei liige, kuidas siis muidu, ja kasutasin tutvusi ideoloogiaasutuses, et ehk õnnestub Rummot aidata, et tema „Saatja aadress” ilma kärbeteta ilmuks, aga ei. Täiel kujul ilmus see alles 1990. aastal. Avaluuletuse Rummo Vikerkaarele kirjutas ja see ilmub siiamaani ajakirjas.

„See on minu elu üks õnnelikumaid hetki,” lausus emotsionaalne Rein Veidemann. „See on prohvetlik luuletus kogu järgnevale ajastule, mis tõi Loomeliitude pleenumi 1988. aastal, laulva revolutsiooni ja lõpuks viis meid iseseisvusele.”

Professor Rein Veidemann kirjutab autogrammi luuleraamatusse „Lausungid ja pausid. Fuuga”.

Foto: Ülle Kask

Add a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga