Puusepp ehitas üles maineka metallifirma

Palmse Mehaanikakoda OÜst räägitakse linnalegende, kui pisikese Võsupere küla kohta, kus nimetatud ettevõte tegutseb, muidugi „linn“ saab öelda. Aga räägib ju terve Lääne-Virumaa ja pool Eestitki takkapihta. Igatahes olevat seal kõrged palgad, range kord ning tööle saab vaid siis, kui koht vabaneb (mida sageli ei juhtu), ja sedagi vaid juhul, kui sul on olemas oskused ning soovitaja. Oma Vihula valla tuuri ajal käis Kuulutaja uurimas, kas need jutud vastavad tõele.

Aivar Ojaperv

Anti Puusepp, tema see Palmse Mehaanikakoja omanik, ülesehitaja ning juhataja ongi, oskab hoida madalat profiili. Eesti ajakirjandus on temast kirjutanud vähe. Eesti Ekspressist Puusepp siiski ei pääsenud, kui septembri lõpus avaldas nimetatud nädalaleht Eesti dividendivõtjate edetabeli, aga sellest episoodist põgusalt edaspidi.

Kõik eelnev häälestas mind valmisolekule, et pean rääkima ettevõtjaga, kes vastab küsimustele ühe-kahe sõnaga. Ma pettusin. Heas mõttes. Anti Puusepp osutus avalaks ja hea sõnakasutusega meheks; mida minut edasi, seda paeluvamaks tema jutt muutus. Üht pean siiski ütlema: mehest õhkub enesekindlust ja uhkust kordasaadetu üle. Miks ei peakski, kui elutööna on nullist üles ehitatud firma, mis oma valdkonnas on Euroopas vaat et esikohal.

Esimene toodang oli kaaruti

Segaduste vältimiseks peab veel ühe asja ära seletama. Tegelikult on kaks sarnase nime ja toodanguga firmat: Palmse Mehaanikakoda ja Palmse Metall. Mõlemad tegutsevad Vihula vallas Palmse lähistel Võsupere külas ja toodangki on neil sarnane: Palmse Mehaanikakoda valmistab traktoritele metsaveohaagiseid ja tõstukeid, Palmse Metall haagiseid põllumajanduse tarbeks. Vähem kui kümme aastat tagasi oli tegemist ühe firmaga, mis aga rahumeelselt kaheks jagunes ja kumbki omas valdkonnas tegutsema hakkas.

Palmse Mehaanikakoda OÜ tekkis 1992. aastal, vahetult rahareformi ajal – registreerimise eest maksti veel rublades, esimene tooraine osteti juba kroonide eest. „Õppisin toonases TPIs viimasel kursusel masinaehitust ja töökohta ei paistnud kuskilt,“ meenutas Anti Puusepp. „Praktikakohta ka polnud. Olen põline maapoiss, siitsamast Palmsest pärit. Mõtlesin siis, et peaks endale ise töökoha looma ning rääkisin ka isa Aadu ära, et ta mulle nõu ja jõuga appi tuleks.“

Ülikooli lõputööks projekteeris-konstrueeris Puusepp heinakaaruti. „Oli ju selline aeg, kus tekkisid väiketalud, ja ma lootsin, et sellisele riistale on Eestis turgu,“ mainis ta. „Minu lõputöö ei valminud mitte ainult paberil. Pärast kaitsmist kutsusin professorid õue: valmis prototüüp seisis järelkärus.“

Niisiis heinakaarutite tootmisest saigi kõik alguse. Üks „esiklastest“, muide, on Anti Puusepa firmasse ringiga tagasi jõudnud ja tulevikus saab sellest kindlasti väike museaal.

„Pere pani säästud kokku, ostsime selle eest kaks tonni terast, aga siis oli raha otsas. Õnneks oli meil veel kodugaraazh, kus sai tootmisega alustada, ja treipink. Palju pikki tööpäevi. Mina ja isa palka ei saanud, aga üks palgaline töötaja oli meil siiski ka. Kaarutid panid raha liikuma, aga mingit kasumit sellest põlve otsas tootmisest muidugi ei tekkinud.“

Esimese tootmisaasta sügisel käis Puusepal külas veel punane kukk, nii et garaazhist ja samas kõrval asunud majast ei jäänud suurt midagi järele. Käegalöömise meeleolu?

„Mul oli selline kangus sees, et isegi mõtet ei tekkinud. Palju oli juba tehtud ka, ei raatsinud pooleli jätta.“

Visad mehed, Anti ja tänaseks manalateele läinud isa Aadu, ei jätnud jonni. „Ostsime pankrotipesast viilhalli,“ selgitas Anti Puusepp.

Paari aasta pärast saadi kontakt soomlastega: pakuti alltöövõttu – alusraami valmistamist põllutööriistale. „Vaatasin joonised üle ja küsisin: mis siia külge pannakse?“ rääkis Anti Puusepp. „Soomlane vastu: kultivaatorid, Kanadast ostame. Mina seepeale: mis oleks, kui meie teeks?“

Parajasti likvideerimisel olevast Talleksist osteti paar vagunitäit vedrusid ja muid tarvikuid ning hea inseneritaibuga mehed ehitasid neist kivikaitsmetega kultivaatorid. „See oli toode, mis ka reaalselt hakkas raha tootma!“

Oma kaubamärk viis tõusuteele

Kvaliteetset toodet ei pea vägisi müüma, see müüb end ise. Üks kontakt leitud, tekkisid järgmised iseenesest. Lihtsamatelt asjadelt jõuti kärudeni, alguses põllumajanduse tarbeks, seejärel ka metsatööstusele.

„Mingil hetkel kukkusin kokku,“ tõdes Anti Puusepp. „Kell 6 üles, kell 19 koju – kaua sa jõuad? Siis otsustasime spetsialiseeruda: jäägu ainult metsaveokärud ja –tõstukid.“

„Ühe hea otsuse tegime veel,“ jätkas ta. „Võtsime kasutusele oma kaubamärgi Palms. Pärast seda hakkas ettevõtte käive märgatavalt tõusma. Me ei olnud enam alltöövõtjad, vaid hakkasime tootma oma toodet oma kaubamärgi all. Kusjuures praegu oleme olukorras, kus praktiliselt kõik teeme ise. Kasutame küll omakorda alltöövõtjat, kuid selle osa väheneb ja on muutumas marginaalseks. Hiljuti näiteks otsustasime isegi hüdrovoolikud ise komplekteerida: oleme operatiivsemad ja saame tagada kvaliteedi.“

Olgu lisatud, et loomulikult tegeleb Palmse Mehaanikakoda ka oma toodete projekteerimise ja tööjooniste koostamisega, mitte ei osta seda intellektuaalset teenust sisse.

Palmse Mehaanikakoja Palms metsaveotehnika on tuntud terves Euroopas. Eriti hinnatakse kvaliteeti. „Meie üks Austria edasimüüja just äsja kurtis, et kaup läheb hästi, aga varuosadel polevat mingit turgu,“ muigas Anti Puusepp.

Kvaliteet ja efektiivsus tagavad kasumi

Nagu mainitud, leidis Anti Puusepp oma nime hiljuti Eesti Ekspressist kui eelmise aasta suuruselt 64. dividendivõtja Eestis. „Neid numbreid ei maksa tõsiselt võtta, reaalselt mul küll sellist raha taskus pole,“ naeris asjaosaline.

Aga mis on edu taga? Pole mingi saladus, et Palmse Mehaanikakoja töötajad teenivad 2000 ja rohkem eurot kuus. Töötajaid on ettevõttes täpselt 50.

„Kohe alguses sai võetud suund, et kui on raske hetk, siis ei hakka tõmblema ja muutusi ette võtma, vaid hoian ikka oma rida,“ vastas Anti Puusepp. „Ma pole otsinud hõlptulu, pole läinud börsile mängima või hakanud kinnisvaraga jändama, olen oma asja ajanud.“

„Spetsialiseerumine tõstab tööviljakust,“ jätkas ta, „ja kõrge tööviljakus ning efektiivsus hoiavad meid vee peal. Käive ühe inimese kohta on meil tõesti suur. Aga see ei tule mitte rabelemise ja 16tunnise tööpäeva arvelt, vaid töö organiseeritusest, töötaja koolitusest. Ning muidugi tööpingid: äsja soetasime näiteks laserlõikuri.“

„Meil pole mingeid vahepealseid ülemusi – juhtimispüramiid on madal. Ma ise tegelen samuti igapäevase tööga: kui vaja, müügiga, samal ajal mõtlen välja uusi mudeleid ja panen koos konstruktoritega neid paberile. Töö on minu jaoks samal ajal hobi.“

„Ja veel: ma olen kompromissitu kvaliteedi osas. Kui kvaliteedi tagamiseks peame midagi ümber tegema, siis teeme; kui see meile arvatust kallimaks maksma läheb, siis tuleb maksta – peamine, et toode oleks kvaliteetne. Ringiga tuleb kõik tagasi, näiteks on kõik edasimüüjad meid ise üles otsinud, mitte meie pole neile oma kaupa pakkunud. Ja muidugi on meil õnne ka ikka olnud, et sattusime õigel ajal õigesse kohta.“

Tõstab Eesti mainet

Palmse Mehaanikakoja käive tuleb sel aastal ilmselt ajaloo suurim. Sel aastal valmib kokku 2800 metsaveo haagist ja tõstukit. „Number oli samas suurusjärgus ka vahetult enne masu, kuid siis oli sortiment palju väiksem,“ täpsustas Anti Puusepp. „Ma ei häbene meie toodetele peale kirjutada Made in Estonia, mis sest, et oleme Ida-Euroopast. Ma tahan Eesti mainet tõsta. Ida-Euroopas oleme omas valdkonnas konkurentsitult esimesed, me ei pea oma toodete kvaliteeti mitte karvavõrdki häbenema.“

Palmse Mehaanikakoda OÜ
Asutatud 1992
Töötajaid 50
Toodang: metsaveo haagised ja tõstukid

2013
käive 14,9 miljonit eurot
ärikasum 1,5 miljonit

2014 3 kvartalit
käive 14,2 miljonit eurot
ärikasum (prognoositav) 1,38 miljonit

Ettevõtja Anti Puusepp (vasakul) selgitab vallavanem Annes Naanile laserlõikuspingi tööpõhimõtet. Foto: Aivar Ojaperv

 

Palmse Mehaanikakoja „keevitajad“ näevad välja ka sellised: osa tööoperatsioone on täielikult robotitele usaldatud.

 

See heinakaaruti saab kunagi museaaliks: Palmse Mehaanikakoja esimene toode, mis valmis 1992. aastal.