Raamatukogutöötaja soovitab
Aasta 2022 on kuulutatud raamatukogu teema-aastaks. Kuulutajas ilmuvate raamatututvustustega teevad Lääne-Virumaa raamatukoguhoidjad sellesse sissejuhatuse.
Isabel Allende „Pikergune õilmeleht merest“ (2021)
Raamatu pealkiri on rida Bablo Neruda Tšiilist kõnelevast luuletusest. Mõlemal on loo tegelaste saatuses mängida oma oluline roll. Ajaloolised sündmused ja isikud selles romaanis on samuti reaalsed, tegelased küll välja mõeldud, kuid põhinevad inimestel, keda autor oma elus kohtas ja tundis.
On aasta 1938. Dalmaude perekond on kistud Hispaanias verisesse ja julma kodusõtta. Guillem on hingelt sõdur, kes võitleb vabariiklaste poolel, vend Victor aga noor arstiõpilane, kes saab nii lahinguväljadel kui haiglas elusid kokku lappides sellise kogemuste pagasi, mis teeb temast lugupeetud ja hinnatud arsti elu lõpuni. Vabariiklastel läks nagu läks ja Franco oli jõudmas Katalooniasse. Repressioonide hirmus põgeneb ka Dalamude pere, kuhu olid alles jäänud ainult ema Carme, Victor ja noor pianist Roser, kes kannab hukkunud venna Guillemi last.
Massiline põgenemine läbi karmi talvise mäestiku, võitlus nälja, külma ja väsimusega Prantsusmaa poole, kus neid aga keegi ei oota ja kus põgenike katsumused võtavad velgi karmima pöörde. Tugev tahe, lootus ja hea õnn aitavad ellu jääda ja kokku saada. Pablo Neruda organiseeritud põgenikelaevast „Winnipeg“ saab vabaduse sümbol.
See osa loost kõnetas väga tugevalt seoses ka praegu päevakorral oleva põgenike temaatikaga. Inimesed sõja poliitiliste pöörete meelevallas, purustatud elud ja unistused. Keegi ei sallinud põgenikke Hispaaniast, keegi neid ei oodanud ja isegi laeva kapten tegi oma tööd ainult sellepärast, et oli kohusetundlik ja viisakas inimene, kuid sisimas põlgas ta oma „lasti“. Nende nädalata jooksul, mis kulusid Prantsusmaalt Tšiilisse jõudmiseks, oli ta muutnud oma arvamust nende osas, nimetades neid tugeva moraaliga, korralikeks ja teiste suhtes lugupidavateks inimesteks.
Dalmaude jaoks, kes põgenike laevale pääsemiseks on pidanud abielluma, ei jää see põgenemine elus viimaseks. Aga vahepeal on loos nii armastust, kirge kui ajaloolisi poliitilisi sündmuseid ja pöördeid, kannatusi, hirmu, kaotuseid, aga ka üllatavaid leidmisi. Victor pühendas oma elu meditsiinile, Roser muusikale. Aga nende armastus üha kasvas ja elu loojangul on nad pühendunud teineteisele. Naise kaotusest ei loodagi Victor toibuda, kuid elul on varuks talle siiski veel üks tore üllatus.
Isabel Angélica Allende Llona on Tšiili kirjanik ja ajakirjanik. Tšiili president Salvador Allende, kelle lähikonda romaanis kuulus ka Victor ja mille eest ta pidi valusalt maksma, oli tema isa onupoeg. 1973. aasta septembris korraldas Augusto Pinochet sõjaväelise riigipöörde, mille käigus president Allende hukkus. Seejärel pidi Isabel kodumaalt lahkuma, sest tema nimega Tšiilis elada oli ohtlik. Isabel asus elama Venezuelasse ja hiljem Ameerika Ühendriikidesse. Ta on üks maailma enim tõlgitud kirjanikke. Esimest raamatut „Vaimude maja“ hakkas Allende kirjutama 1981 kirjana vanaisale. Raamatut saatis kohe suur edu ja see tõlgiti kiiresti paljudesse keeltesse. Eesti keeles on ilmunud veel raamatud „Armastusest ja varjust“, „Fortuna tütar“ ja „Jaapani armuke“.
Raamat ilmus tänavu kirjastuselt Tänapäev „Punase raamatu“ sarjas.
Soovitab
Lea Lehtmets
Lääne-Virumaa keskraamatukogust
