Saatesoovitus: Kiirpilk kirjandusele
Eesti Kirjanike Liit tähistab sel aastal oma 100. juubelit ning sel puhul on valminud neljaosaline kultuurisaade „Meie kirjanduse lugu”, millest kaks saadet on juba eetris olnud. Saadet näidatakse teleris laupäeviti kell 21.20 ETV2 kanalil, kuid seda on võimalik näha ka ERRi Jupiteri portaalis.
Margit Adorf
Niisiis, kellel veel esimesed osad nägemata, see otsib Jupiterist üles, seni on jõutud kajastada perioodi, mis oli enne NSVLi ja veidike nõukaaegset kirjandust. Saade ise on selline nii-ja-naa. Osalt võib teha etteheiteid, osalt aga täitsa hea. Päris aia taha ei ole see kindlasti läinud, aga suureks õnnestumiseks pidada oleks samuti liialdus.
Mind häirib kirjanduse sarja juures kõige enam saatejuht Ester Kuntu, kes muidu oma olemuselt on ju igati kaunis ja sümpaatne ja leebe, aga… Ta mõjub selles saates võõrkehana, jääb mulje nagu saadet oleks tegema pandud mõni püüdlik kooliõpilane, kes samas ei suuda luuletust või proosakatkendit ette lugedes vältida seda kooliõpilaslikku tuima rütmi, paramparamparamparaa-paramparamparamparaa. Kuntu kannab selle teksti lihtsalt ette samas stiilis nagu laps, kes on pidanud mingi enda jaoks ülejõu käiva luuletuse pähe õppima ja siis pingutab, et kõik sõnad ikka meeles oleks, aga et see asi ka kuidagi mõttega või ilmestatult kuulajani jõuaks, seda ei ole. Jääb mulje, et deklameerija-ettelugeja lihtsalt loeb mingeid sõnu, täpselt aru saamata, mida need tähendavad. Samamoodi loeb teksti ette robot. Aga õnneks on neid ettelugemisi vähe ja no ehk saab selle kivi visata hoopiski mitte näitleja, vaid hoopis režissöör Raivo Maripuu kapsaaeda, kes ehk oleks pidanud näitlejat rohkem suunama.
Kuntu ei ole väga hea saatejuht ka jutuvestja mõttes, sest jääb ise rohkem tagasihoidlikuks taustatapeediks. See ei ole nii suur miinus kui kehvapoolne deklameerimisoskus, sest ega ta ei peagi seal midagi väga palju esinema, küll aga jääb ta saatekülalistega võrreldes liiga suure kontrastiga ebavõrdsesse seisu, sest jääb mulje, et ta ise suurt teemat ei valda, esitab küll lihtsamaid küsimusi, aga temast ei ole võrdväärset vestluspartnerit, ta on rohkem nagu kaunistuseks. Kena vaadata, aga… midagi jääb nagu puudu.
Suureks plussiks saates on tõenäoliselt toimetaja Kai Väärtnõu, kes on küll esindatud vaid nimena tiitrites, aga ma arvan, et just talle langeb see au, missugused on saatekülalised ja kuidas või millest nad seal räägivad. Saatekülalistel on igal juhul elu sees ja nad räägivad tõepoolest huvitavalt, neid võiks kuulata kauemgi kui need loetud minutid, mis neile osaks saavad ühe 42-minutilise saate jooksul. Õnneks ongi põhirõhk saates just sellel, et sõna saavad erinevad oma ala spetsialistid, luuletajad, kirjandusteadlased, kellel on ka elu sees, nad ei räägi teemast sugugi ebahuvitavaid fakte, a la et Gustav Suits avaldas oma esimese luulekogu sel aastal ja siis järgmise sel aastal, vaid juttu tuleb sellest, missugune ebameeldiv mees oli August Gailit kui ründas Marie Underit (verbaalselt) või kuidas Karl Ristikivi kurvastas, kui tema silmarõõm kihlus või kuidas Tuglase kodus oli kõle ja külm elada.
Mõne vaataja jaoks võib see muidugi hoopis miinuseks olla, et tegelikult me ei näe ekraanil mingeid eesti kirjanduse pikemaid analüüse ega ka mitte otseselt kirjanike elu või loomingu tutvustusi. Teemadest kapatakse kiiresti üle, kohati peatutakse mõnel kirjanikul pikemalt, aga siis lastakse jälle kapakuga edasi, nii et paljude oluliste kirjanike nimesid mainitakse vaid möödaminnes. Samas, ega nelja saate sisse mingit sajandi süvaanalüüsi pressida ei saagi ja tegijail on sisu poolest õnnestunud kokku panna siiski täiesti huvitav saade ka sellisele inimesele, kes nagunii juba teab kõiki neid Siurusid ja Arbujaid. Suurem kirjandusfänn ehk küll imestab, et miks rõhuasetused on just sellised, kuid siiski tuleb tunnistada, et sisu poolest on saade hästi õnnestunud, seda on huvitav vaadata ja seda tunnet ei teki, et on jube igav, vahetaks kanalit.
Saate juures on plussiks ka see, et asja ei ole lahendatud stuudionurgas intervjuusid üles filmides, vaid asjatundjate intervjuud toimuvad erinevates paikades, on ka stuudiot, kuid võttepaigad siiski varieeruvad ning tarka juttu ilmestavad arhiivist välja otsitud filmikaadrid ja vanad fotod. Saade ise on kokkuvõttes meeldivalt elav ja ärksameelne, kuigi oma puudustega. Soovitan vaadata.
