Sada aastat mõisaaja lõpust

10. oktoobril sai sajand päevast, mil Eesti Asutav Kogu võttis vastu maareformiseaduse, millega sundvõõrandati mõisamaad. Seda oma ajas väga radikaalset seadust oodati rahva seas väga, sest nüüd võitlesid Eesti mehed Vabadussõja rinnetel oma maa, mitte enam baltisaksa parunite maa eest.

1919. aasta aprillis tööd alustanud Eesti Asutavas Kogus moodustasid võimsa enamuse sotsiaaldemokraadid koos Tööerakonna saadikutega. Asutava Kogu kaks peamist eesmärki olid võtta vastu maareformiseadus ning koostada Eesti Vabariigile tema esimene põhiseadus.

Vabadussõja ajal soovis suurem osa Eesti rahvast sotsiaalse ebavõrduse likvideerimist, kuna valdav osa maast kuulus endiselt 6000–7000 baltisaksa mõisnikule, samas kui kaks kolmandikku elanikkonnast oli täiesti ilma maata.

Juba aprillis 1919 asuti maa ümberjaotamist Asutavas Kogus arutama. Kuigi kõik erakonnad olid veendunud maareformi vajalikkuses, algasid teravad vaidlused selle teostamise üle.

Vasakpoolsed pooldasid kiiret ja radikaalset reformi. Nõuti, et riik võtaks kogu maa enda kätte mõisnikele kompensatsiooni maksmata ning riiklikust maafondist jagatakse edaspidi maad kõigile soovitajatele põlisrendile andes.

Parempoolsed olid aga kategooriliselt talumaade riigistamise vastu ja soovisid reformi teostamist järk-järgult pikema aja jooksul, äravõetud maade hüvitamist omanikele ning riigistatud maade müümist soovijatele isiklikuks omandiks. Lõpuks jäid peale siiski vasakpoolsete parteide ideed.

10. oktoobril 1919 võeti sotsiaaldemokraat August Rei juhitud Asutavas Kogus vastu Eesti parlamendi ajaloo üks olulisemaid seadusi, toonaste Ida-Euroopa riikide kõige radikaalsem maaseadus, mille poolt hääletas aga vaid 63 parlamendi liiget 120-st. Üks jäi erapooletuks, üheksa vastuhäält tulid baltisakslastelt. Enamik Maarahva Liidu liikmetest, kes olid seaduse vastu, lahkusid hääletuse ajaks saalist.

Muide, baltisakslased pöördusid protestiga ka 11 kuud varem lõppenud Esimese maailmasõja võitjariikide poole. See jäi aga hüüdja hääleks kõrbes. Mõisaaeg oli saanud läbi.

Maareformiga võõrandas riik kõik Eesti Vabariigi alal olevad mõisad ja muud suuromanduses maad – kokku 2,3 miljonit hektarit (96,6% suuromandist). Koos maaga võõrandati reeglina ka põllumajandusinventar. Maa eest tasu maksmine jäeti maaseaduses lahtiseks ning see kavatseti kindlaks määrata vastava eriseadusega. Elusinventari eest tuli tasuda 1914. aasta turuhindade järgi, eluta inventari eest aga soetamisaasta hindade järgi. Mõisnikele jäeti alles vaid mõisasüda.

Mõisnikelt võõrandatud mõisamaad tükeldati taludeks, keskmise suurusega 16,4 hektarit, mis algselt renditi rahvale välja põlise kasutamise õigusega, hiljem muudeti aga päristaludeks. Kuus aastat hiljem oli juba 70% maast välja jagatud ja loodud 41 000 uut talukohta.

Maareformi tulemusel asendus palgatööjõul põhinev suurmaapidamine väikemaapidamisega, kadusid teravad sotsiaalsed ja rahvuslikud vastuolud, vähenes maata palgatööliste osakaal rahvastikus ning tekkis ulatuslik väikeomanike kiht. Eestlased oli saanud täielikult oma maa peremeesteks.

Artikli koostamisel on kasutatud rahvusarhiivi ja rahvusraamatukogu materjale.

Jaak Juske,

Riigikogu liige, sotsiaaldemokraat

Add a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga