Seinategu ilmestab maakonda

Kadrina Keskkoolist välja kasvanud grafitikunstike kollektiiv Seinategu loodi viis aastat tagasi, selle liikmed on seinamaalingutega tegelenud aga oluliselt kauem. Kuulutaja uuris, kuidas neil  läheb.

Liisi Kanna

Kadrinas ringi liikudes võib siin-seal märgata seinamaalinguid ning paljud kohalikud teavad, et nende autoriteks on oma kandi noormehed. Asula külalisele hakkab kõige tõenäolisemalt silma maalingutega kaetud bussiootepaviljon või koolihoonet kaunistav CADrina joonestusvõistluse teemaline seinamaaling.

Tegelikult leiab Seinateo liikmete töid mujaltki Lääne-Virumaalt ja ka kaugemalt. Mõni aeg tagasi näiteks alustati koostööd Rakvere vallaga, kus kevade hakul sai maalingu Sõmeru noortekeskuse ronimissein, mille valmimisel lõid töötoa raames kaasa ka kohalikud noored. Seinateo viimatise tööna anti möödunud nädalavahetusel uus ilme Lasila bussiootepaviljonile. Niisiis luuakse seinamaalinguid nii sise- kui välisseintele, lisaks korraldatakse grafitihuvilistele töötubasid (rohkem infot aadressil www.facebook.com/seinategu).

Esimene ühistöö

Seinateo enda esimeseks suureks ühiseks tööks oli Kadrina laululava korrastamine 2014. aastal. Toona kuulus kollektiivi neli liiget, kellest praeguseks tegutseb seal kolm – Priit Kaare kunstnikunimega PRTKR, Kevin Poll kunstnikunimega Fophkin ja Kristo Meidla kunstnikunimega Insein. Neist kaks esimest, kollektiivi aktiivsemad liikmed, rääkisid, kuidas ühistegevus alguse sai.

Kui pahatihti seostatakse grafiteid omavolilise seintele kritseldamisega, siis Seinateo esimene maaling sündis hoopistükkis soovist täis mäkerdatud sein ilusaks muuta. „Kõndisime ikka alevis ringi ja riivas silma, et laululava oli täis soditud ning kole. Pakkusime Kadrina vallavalitsusele välja, et kui nad materjalidega natukene toetavad, siis võiksime laululava taguse korda teha,“ meenutas Kevin Poll.

„Neile meie idee meeldis ja tegime ära,“ lisas Priit Kaare. „Kuna valla esindajad jäid tagumise poole tulemusega rahule, siis nad küsisid, et äkki soovime laululava esimese poole ka teha. Selle võõpasime lihtsalt triibuliseks. See oli juba konkreetne tellimustöö,“ jätkas Kaare.

Ta nentis, et tegelikult tegutseti Kevin Polliga, ja kuigi palju ka Kristo Meidlaga, varemgi koos, kuid Seinateo alguseks võib lugeda just koostöö alustamist vallavalitsusega.

Priit Kaare ise jõudis seinamaalingute juurde juba 19 aastat tagasi. „Hakkasin vihikusse kritseldusi tegema. Klassivennad vaatasid ja ütlesid, et päris lahe ning soovitasid, et läheks teeks seina peale ka. Nad tõid värvid ja tegin selle siis seina peale järgi. Sealt see pisik külge jäi ja siiamaani ei ole lahti saanud,“ sõnas Kaare, lisades, et seinajuppi, millele esimene teos valmis, tänaseks enam alles ei ole.

Kevin Poll rääkis, et tema puutus seinamaalingutega kokku just seepärast, et on pärit Kadrinast. „10–15 aastat tagasi tekkis tänavakunsti selles piirkonnas päris palju. Priit juba tegutses, pluss minu vanem vend tegi ka kavandeid. Hakkasin samuti kavandeid valmistama, seinani jõudsin 2007. aastal. Asi algas teiste tööde vaatamisest, siis tuli juba oma käekiri,“ meenutas ta.

Seinateo liikmed tegutsevad ka igaüks eraldiseisva kunstnikuna, aga seltsis on ikka segasem. „Koostöö võlu – stiilid, mis sobivad, aga on samas erinevad. Koos saab ka kiiremini ja on ikka lõbusam,“ arvas Poll.

Ka Kaare nentis, et suurte pindade katmisel on koos lihtsam ja tulemus saab mitmekesisem. „Igaüks teeb ikka oma asja ja siis üritame need taustaga ära siduda. Näiteks Kevin teeb sellist traditsioonilist grafitit – tähti, tekste. Mina teen karaktereid,“ selgitas ta, et ühistöö puhul jääb iga kunstnik siiski oma stiili juurde.

Grafitikunsti kuvand

Kaare rääkis, et tema jaoks on seinamaalingute tegemine tore hobi, mis on ühtlasi mõnusaks lisasissetuleku allikaks kujunenud. Ta lisas, et kui asjaga väga tõsiselt tegeleda, siis on võimalik Eestis ka ainult seinamaalingute tegemisest ära elada.

Seinateo peamisteks partneriteks on kohalikud omavalitsused ja nende allüksused – koolid, noortekeskused jms. Noormehed toonitasid, et neil on algusest peale vedanud, sest Kadrina vallavalitsus tuli seinamaalingute ideega kaasa, samas kui paljudel tekib sõnaga grafiti jätkuvalt pigem negatiivne seos.

„See on kurb tegelikult, et kui ütled grafiti, siis esimese asjana seostub sellega vandalism ja seina peale sodimine,“ tõdes Kaare. „Kui võtta lahti õigekeelsussõnaraamat, siis on grafiti definitsiooniks – hoone, tunneli vm seinale tehtud kiri või pilt. See võib olla korralik suur pilt või mingi markeriga soditud asi. Ise kasutan seepärast pigem sõna seinamaaling,“ rääkis kunstnik.

„Nüüd viimastel aastatel on hakanud ühiskonnas kuvand grafitist paranema. On toimunud suuremaid festivale ja tehtud ägedaid asju,“ jätkas Kaare. „Näiteks töötubasid me varem väga ei teinud, alles nüüd viimased paar aastat. Eelmine aasta oli töötubade osas hästi produktiivne,“ tõi ta välja suhtumise muutust ilmestava asjaolu.

„Kui inimesed saavad aru, kui palju see võib juurde anda, kui räämas kohad selliselt korda teha, mitte lihtsalt üle värvida, saab linnapilt oluliselt ilusam,“ märkis Kevin Poll lõpetuseks. „Meie oleme oma maakonnas saanud seda teha – bussijaam bussijaama haaval,“ rõõmustas ta.

Seinateo viimatise tööna sai möödunud nädalavahetusel uue ilme Lasila bussiootepaviljon, mille seintel on kujutatud siluettidena erinevaid inimesi, keda sellistes paikades kohata võib, sealjuures ei ole puudu ka grafitikunstnikud. Taustalahenduse puhul kasutatud triibumotiiv on inspireeritud Rakvere vallavalitsuse hoonest Sõmerul. Idee autoriks on PRTKR.

Foto: Insein