Talgujuht valutab südant Tõrma kalmistu pärast

talgud kalmistul 1

Teema Ära talgujuht, Rakvere valla keskkonnaspetsialist Maia Simkin organiseeris läinud laupäeval koristus-hoogtööpäevaku Tõrma kalmistul.

Ülle Kask

Kõnelesime Maia Simkiniga olukorrast Tõrma kalmistul, kui pärast Sõmeru ja Rakvere valla ühinemist toimusid seal suured ümberkorraldused.

Talvel võeti palju haigeid ja vanu puid maha. Kadunud on prügimäed, kuhu möödasõitjad sageli ka olmejäätmeid poetasid. Paigaldatud on uued rohelised prügikastid, eraldi biolagunevatele jäätmetele ja mittelagunevate – plastmassist ning tehismaterjalist küünlaümbriste, lillepottide ja pärjaaluste jaoks.

Kuidas inimesed Teie meelest selle uue olukorraga harjunud on?

Vähehaaval ikka hakatakse harjuma ja näiteks ka täna oleme teinud innukalt selgitustööd. Vähemalt minu suu läbi on kolm inimest saanud teada, kus prügikonteinerid asuvad. Harjumuse jõud on ikka väga suur. Kui aia taga konteinerit ei nähta, pannakse lihtsalt põlenud küünaldega kott maha.

Eile sain sellise telefonikõne, kus inimene ütles, et tema lahkus väga solvunult Tõrma kalmistult, kuna ei leidnud mitte ühtegi prügikasti ja oli sunnitud viima oma prügi Tallinna. Kui selgitasin talle, et üle kalmistu on jagatud 28 konteinerit, lubas järgmine kord lahtisemate silmadega ringi käia. Kaks paari konteinereid on jutluseplatsi juures. Kui mujalt neid üles ei leia, siis sealt ikka. Meie hooldusmeeskond ei pane sugugi pahaks, kui täis konteineri kõrvale prügi maha pannakse. Kui aga küünlad, lillepotid, pärjad viiakse üle tee võssa või loobitakse Soolikaoja servas olevale lodumaale, siis see on kurjast.

Keelumärgid hoiatavad, et kui keegi paneb vales kohas või valesse konteinerisse prügi, fikseerib valvekaamera nende väärteo. On see tõsi?

Jaa. Loomulikult. Alati on mingi kaamerasilm kusagil olemas ja jälg jääb maha. Kaameraid meil tõesti iga puu otsas ei ole, aga meil on neid pisteliselt ja me vahetame kaamerate asukohti.

Mõned inimesed, ja neid pole vähe, ei oska kalmistul käituda. Võõrastele platsidele loobitakse suitsukonisid ja kõnnitakse lihtsalt riisutud alast üle. Mis Teile kõige rohkem kalmistut hallates muret ja meelehärmi teeb?

Ma pigem vaataks murekohana üldpilti kui üksikuid haudu. Kõige murelikumaks teevad loomulikult kalmistujäätmed, millest juba eespool juttu. Loodan sellest siiski hoolivate inimeste abil võitu saada. Teine murekoht on lagunev peavärav ja kabel. Nende teemadega peab tegelema veel eeloleval suvel.

Rakvere Linnahoolduse OÜ-ga olen rahul, sest praegu suhtuvad nad väga kohusetundlikult oma töösse. Seda on näha ka kalmistu üldpildi muutuses.

Kolmas murekoht on autodega kalmistu tagumises osas sõitmine. Mitte ühelgi teisel kalmistul ei saa sõita sõiduautoga haudade vahele. Tõrmas seni sai. Aga nüüd tähelepanu: enam ei saa! Jälgige palun tagumises parklas olevaid liiklusmärke! Harjumuse jõud on suur, aga paraku peab iga liikleja jälgima hetkel kehtivaid liiklusmärke, mitte sõitma nii, nagu ta 20 aastat sõitnud on.

Mida paneksite inimestele südamele, kelle omaste kalmud „nutavad” mahajäetuse tundest?

Arvan, et haudade hooldamata jätmisel on mitmeid põhjuseid – järeltulijaid pole või nad elavad väga kaugel ning ei hooli kalmistul käimisest. Juba sel nädalal paigutasime „unustatud” haudadele akteerimise teated ning kui aasta jooksul kalmu korda ei tehta, antakse hauaplats uutele omanikele.

Eestlastele on olnud läbi sajandite kadunukeste matmine ja haudade eest hoolitsemine püha. Kas tänapäeval on nõndanimetatud kalmistukultuur palju muutunud?

Muutunud on juba seetõttu, et palju on urnimatuseid. Tõrma surnuaias puudub urnimüür ja see tuleb kindlasti rajada. Praegu peavad inimesed urni ikkagi maha matma. Samas on veel palju neid, kes soovivad klassikalist kirstumatust koos sinna juurde kuuluvate matusekommetega. Ja seda tahtmist tuleb aktsepteerida. Selleks peab olema kalmistu hooldatud, varustatud hädatarvilikuga ning iga inimene peab kalmistule tulles tundma end hoituna.

Talgulised puhastasid sodist ja leheprahist Tõrma kalmistu vana kiviaia. Piirati ka hekke ja tehti lageraiet võssa kasvanud aladel. Jutluseplatsile istutati siniliiliaid, et järgmisel kevadel rõõmustaks silma lillemuru.

Foto: Maia Simkin

Add a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga