Villu Vane meenutas oma autoinspektoritööd
Rakveres tegutsev Eesti Politseimuuseum jätkab kogenud politseitöötajate memuaaride kogumist ja salvestamist. Selle nädala kolmapäeval meenutas oma teenistuskäiku Villu Vane.
Aivar Ojaperv
Praegu on Villu Vane ametis Maanteeameti liiklusohutuse osakonnas, kuid eelkõige on ta tuntud kui raadiohääl, kes loeb ette ja kommenteerib liiklusuudiseid. Ning see, et hetkel on ta n-ö mundrita mees, tuleneb pigem struktuurimuutustest riigi ametkondades kui Villu Vane enda otsustest, sest praktiliselt kogu oma töömeheelu on ta tegelenud liikusohutusega: alustas autoinspektsiooni keskvalitsuses, on töötanud ka Liikluspolitsei büroos ehk n-n trassipolitseis ja Tallinna Liikluspolitseis.
Esimeses raadioeetris hääl värises
Villu Vane on sündinud Kasahstanis, kus ta vanemad (sunniviisiliselt) uudismaad harisid, üles kasvanud Ida-Virumaal Kohtlas ja keskkooli lõpetanud Kohtla-Järvel. „Töö autoinspektsioonis ei olnud tegelikult mu lapsepõlveunistus,“ kinnitas ta, „kuigi üks mu toonane sõber mäletab, et võmmi ja pätti mängides olevat mina ikka võmm tahtnud olla.“
Kõrghariduse omandas Vane TPIs (praegu TTÜ), lõpetades mehaanikateaduskonna autoeriala 1980. aastal. „Üks võimalus oli pärast kooli minna tööle autoettevõtte logistikuks, aga see valdkond mind eriti ei paelunud, mind kiskus rohkem masinate poole. Kahjuks oli aga algajal inseneril ses teises pooles vähe võimalusi: alustada tulnuks suhteliselt „kanalilähedasest“ ametist. Viimasel kursusel oli aga aine liiklusohutusest ning see tundus väga huvitav. Ja kui mind autoinspektsiooni keskvalitsusse sisuliselt sama asjaga tegelema kutsuti, siis ei olnud pikka mõtlemist.“
Pärast kolme aastat tööd pakuti Vanele võimalust hakata tegema kaastööd raadios – toona oli vaid üks raadiojaam kahe programmiga ja liiklusuudised olid Vikerraadio üks kolmest vaalast ilmateate ja sünnipäevaõnnitluste kõrval. „Mitte ühtegi neis kolmest ära jätta ei saanud, inimesed hakkasid kohe pahaselt helistama,“ muheles Vane. „Oli aeg, kui liiklusuudised olid eetris lausa neli korda päevas. Mäletan väga hästi oma esimest tööd raadios – kuidas hääl väga tugevalt värises ja olin üleni higine. Aga selle töö peale olen muude ettevõtmiste kõrvalt jäänud tänase päevani, olen liiklusohutusest rääkimisega tegelenud suurema osa oma elust.“
Vanad telesse, noored raadiosse
Villu Vane sõnul eksisteeris ka avalikkusega suhtlemisel omal ajal kindel hierarhia. Tema koos Johannes Piritaga käis liiklusest rääkimas raadios, televisioonis kui prestiizhsemas asutuses esinesid kõrgemal ametikohal töötavad mehed: Hellat Rumvolt, Ants Väravas. „Rein Karemäe ja tema „Ringliiklus“ oli ikka juhtkonna pärusmaa,“ märkis Villu Vane, „kuigi vahepeal võeti ka mind sellesse kampa. Samas meenub mulle, kuidas mul endal raadio otse-eetris juhe kokku jooksis ja ma Johannes Piritaga vaidlema läksin, kummal pool teed peab asulavälisel alal jalakäija kõndima. Mina raiusin kui rauda, et paremal, mis oli muidugi vale.“
7. oktoobril tuleb muuseumisse külla Jüri Pihl, ürituse algus on kell 19.
—————————————————-
Riiklik Autoinspektsioon oli eestimeelne ja haritud meestega
Nõukogude ajal olid tavaline miilits ja autoinspektsioon kui kaks erinevat asutust, kuigi vorm oli meestel ühine. Autoinspektorid, ka ühiskondlikud autoinspektorid (midagi tänapäevase abipolitseiniku sarnast) oli palju lugupeetum ja ka kardetum seltskond kui tavaline miilits. Kui viimaste üle visati sageli nalja, tuumaks sageli harimatus ja rumalus, siis autoinspektoriks juba iga mats ei saanud.
Autoinspektsioon tegeles ka valdkondadega, mis tänaseks pole enam sugugi praeguse politsei pärusmaa: näiteks autoregistriga, teede, raudteeülesõitude ülevaatuse ja muu sellisega.
„Autoinspektsioonis töötas eestikeelne ja –meelne seltskond,“ kinnitas Villu Vane. „Suuresti oli selle taga autoinspektsiooni keskvalitsuse legendaarne juht Hellat Rumvolt, kes võttis tööle vaid kõrgharidusega inimesi.“
—————————————————
Kes oli NLI ja ühiskondlik autoinspektor
NLI tähendab noort liiklusinspektorit ja vabatahtlikult-sunniviisiliselt pidi NLI rakuke olema igas koolis. Mõnel pool eksisteeris see vaid paberil, teises kohas ka üsna aktiivselt. Noored inspektorid said autoinspektsioonis koolitust ja neil olid ka teatud volitused: näiteks omasid nad õigust korrale kutsuda omavanuseid jalgrattureid. Siinkirjutajal on hästi meeles, kuidas suured poisid, kel NLI märk rinnas, väiksemate kallal oma võimu kasutasid: lihtsalt kiusamise mõttes keerati jalgratta ventiil välja ja mine siis koju kuidas tahes.
Ühiskondlik autoinspektor oli aga liiklusinspektorite suhteliselt suurte volitustega vabatahtlik abiline. „Ühiskondlikud tegid ära suure töö, korraldasid reide ja võtsid patustanud juhte ridamisi vahele,“ kinnitas Villu Vane. „Mõne piirkonna ühiskondlikud olid lausa legendaarsed, näiteks Paide rajooni omad. Autojuhid hingasid kergendatult, kui Järvamaa piir selja taha jäi.“
Nagu nõukogude ajal ikka, kippus käsi kohati ka kätt pesema. Kahtlemata oli ühiskondlike autoinspektorite seas palju ideelisi mehi, kes tahtsid liiklusohutusele tõesti kaasa aidata, kuid avalik saladus oli ka see, et ühiskondliku liikmepilet oli võlumärk, mis aitas endal väiksemast patust puhtana pääseda. „Siiski tuleb mainida, et ühiskondlikuks inspektoriks igaüks ei saanud, oli ikka päris põhjalik sõel,“ lausus Villu Vane.
———————————
Kuidas presidendiprouat taga aeti
Villu Vane meenutas üht juhtumit, kui „presidendiproua“ musta Volga pihta oleks ääre pealt tuli avatud. Proua nime jättis ta mainimata, aga igaüks võib ise oletusi teha, kui on teada, et see juhtus juba taasiseseisvunud vabariigi ajal ja üheks osapooleks oli trassipolitsei, mis lõpetas eksisteerimise 90ndate teises pooles.
„Trassimehed nägid Virumaal kihutamas üht musta Volgat ja andsid peatumismärguande,“ meenutas Vane. „Autojuht ei reageerinud ja kihutas edasi. Minu mäletamist mööda tehti juba ka hoiatuslasud õhku – aeg oli siis metsik, liikluspolitsei oli korralikult relvastatud ja sageli maksis vaid toores jõud. Lõpuks jäi auto siiski pidama ja kõigi üllatuseks astus sellest välja presidendi abikaasa. Seletamist ja selgitamist kõrgemal tasemel oli palju, kuid milles siis meie mehed süüdi olid: nemad tegid ju oma tööd, üritasid kihutavat autot peatada.“
Trassipolitsei ehk ametlikult Liikluspolitsei büroo eksisteeris uue vabariigi algusest kuni 90ndate lõpuni, pidades korda kolmel suuremal maanteel: Tallinna-Pärnu-Ikla, Tallinna-Tartu ja Tallinna-Narva. Ka Rakveres oli trassipolitsei jaoskond. Trassipolitsei ei allunud kohalikule prefektuurile ja see tekitas ametkondadevahelisi hõõrumisi. „Eks see võis olla ka üks ametkonna likvideerimise põhjusi, kuigi vastuseis meeste endi poolt oli suur,“ lausus ka ise tol ajal trassipolitseis töötanud Villu Vane. „Ka minu arvates oli trassipolitsei likvideerimine vale otsus.“
Kas politseil on või oli trahviplaan?
„Käsi südamel: ei olnud ega ole,“ vastas Villu Vane. „Aga tõsi on see, et politseinikud said ja saavad lisatasu ning kuidagi tuli nende panust hinnata. Kindlasti on üheks näitajaks ka tehtud trahvide hulk. Kui mina selle asjaga tegelesin ja lisatasusid määrasin, siis ma vaatasin, kui ühtlaselt on mehed trahve määranud: kui kolmel päeval oli 0 trahvi ja ühel 20, siis oli selge, et mees on põõsas passinud ning patustajaid sihilikult jahtinud.“
Ja veel: 90ndate alguses kehtis Eestis kord, millesse saab samuti kaheti suhtuda: nimelt laekus osa politsei poolt määratud trahvidest kohaliku omavalitsuse eelarvesse. KOVid omakorda toetasid selle rahaga politseid, ostes neile varustust. Eesti riik ostis politseinikele korralikud kiirusemõõtjad muide alles 1997. aastal, enne seda aeti läbi KOVide poolt ostetud Stalkerite, nõukaaegsete uunikumide või lausa stopperitega. „Kusjuures kiiruseületamist vaidlustati väga harva, olgugi et mõõteriistad olid algelised,“ ütles Villu Vane.
