1582: kasutusele võeti Gregoriuse kalender

Täna 437 aastat tagasi hakkas mitmes Euroopa riigis kehtima Gregoriuse kalender, mis vahetas välja senise Juliuse kalendri. Eestisse jõudis see muudatus lõplikult aga alles 1918. aastal.

Allan Espenberg

Neljapäeval, 4. oktoobril 1582. aastal said Rooma ja veel mitu Euroopa katoliiklikku juhtivat riiki endale uue kalendri – Gregoriuse kalendri. Vastavalt paavst Gregorius XIII reformile eemaldati aastast kümme päeva ja 1582. aasta 4. oktoobrile järgnes reede, 15. oktoober.

Teatavasti pärinevad kaasaegse kalendri põhimõtted Rooma-aegsest Juliuse kalendrist, mis kehtestati 1. jaanuaril 45. aastal enne Kristust ning selle reformi teostas 46. aastal keiser Julius Caesar. Uut Juliuse kalendrit peeti tõeliseks revolutsiooniks inimkonna ajaloos, kuid ajapikku hakkasid ilmnema selle puudused. Juliuse kalendris koosnevad neli järjestikust aastat kolmest 365-päevasest aastast ja ühest liigaastast, mille pikkuseks on 366 päeva. Seega on aasta keskmiseks pikkuseks 365,25 ööpäeva, kuid keskmise troopilise aasta kestus jääb sellest maha 11 minutit ja 12 sekundit.

Nii moodustavad need nn hilinemised ehk mahajäämised iga 128 aasta järel ühe ööpäeva ja 1582. aastaks oli selliseid päevi kogunenud juba kümme, mistõttu otsustati asi ära parandada ning taolise olukorra kordumise vältimiseks võeti vastu uus ajaarvamissüsteem – Gregoriuse kalender.

Ümberkorraldus viidi läbi eeskätt sellepärast, et katoliku kiriku jaoks oli kümnepäevane hilinemine muutunud talumatuks, sest ei võimaldanud õigesti paika panna ühe tähtsama kirikupüha – ülestõusmispüha ehk lihavõttepüha kuupäeva. Nii võib öelda, et Juliuse kalendri kasutamine hakkas inimeste elu otseselt segama ja midagi oli vaja ette võtta.

Kalendrireformi põhimõtted

Nii avaldaski Rooma paavst Gregorius XIII 24. veebruaril 1582. aastal oma kuulsa bulla „Inter gravissimas“, mis sätestas ülemineku uuele kalendrile. Selle korralduse järgi läksid roomlased 4. oktoobril magama, aga ärkasid üles 15. oktoobril. Nädalapäevade arvestust seejuures ei muudetud: neljapäevale pandi järgnema reede, kuigi kui 4. oktoober oli neljapäev, siis 15. oktoober oleks tegelikult pidanud olema esmaspäev.

16. sajandi keskpaigaks oli kevadine pööripäev, mis Julius Caesari ajal langes 21. märtsile, juba 11. märtsil ning paavst Gregoriuse kalendrireformi üheks põhieesmärgiks oli pööripäeva ja täiskuu taastamine nende õigetes kohtades, kust nad olid ära nihkunud. Aga ühtlasi oli vaja kehtestada selline ajaarvamiskord, et tulevikus pööripäev ei läheks oma õigelt kohalt jalutama.

Selle ülesande kalendrireform ka lahendas tänu Itaalia arstile, astronoomile ja filosoofile Aloysius Liliusele (Luigi Lilio, ca 1510–1576), kes mõtles välja uue kalendri, soovitades iga 400 aasta järel minema visata ajaarvamisest kolm ööpäeva. Nii on Juliuse kalendri saja liigaasta asemel Gregoriuse kalendris neid vaid 97. Liigaastate hulgast jäeti välja sajandivahetusaastad (kahe nulliga lõppevad aastad), mis ei jagu neljaga. Nii olid liigaastad näiteks 1600 ja 2000, aga ei olnud 1700, 1800 ja 1900.

Erinevus vana ja uue kalendri vahel moodustas 18. sajandil üksteist, 19. sajandil kaksteist ja 20. sajandil kolmteist ööpäeva. Nädalapäevad langevad mõlemas kalendris kokku, mistõttu ühelt teisele üle minnes nädalapäevad ei muutu. Gregoriuse kalender määras aasta esimeseks päevaks 1. jaanuari, kuigi senimaani oli aasta paljudes riikides alanud märtsikuus.

Aasta on Gregoriuse ajaarvamises päikeseaastast (troopilisest aastast) 26 sekundit pikem, mistõttu üheööpäevane erinevus tekib iga 3280 aasta pärast ehk see on praktiliselt olematu.

Uue kalendri leviks

Erinevates riikides pandi Gregoriuse kalender kehtima erinevatel aegadel, aga 20. sajandi keskpaigaks kasutati seda juba praktiliselt kõigis maailma riikides. Näiteks 1580. aastatel jõudis uus ajaarvamine Itaaliasse, Hispaaniasse, Portugali, Poolasse, Prantsusmaale, Luksemburgi, Lõuna-Hollandisse, Austriasse ja veel paljudesse riikidesse. 17. sajandil hakkas Gregoriuse kalender kehtima Preisimaal, protestantlikul Saksamaal, Norras, Taanis, 18. sajandil Põhja-Hollandis, Inglismaal, Rootsis, Soomes, 19. sajandil Jaapanis, Egiptuses, 20. sajandil Hiinas, Rumeenias, Serbias, Kreekas, Türgis ja mujal.

Kuigi Venemaal räägiti mõttest võtta Gregoriuse kalender kasutusele juba 19. sajandi esimesel poolel, selleni siiski ei jõutud, sest vastaseid oli liiga palju. Ka Venemaa keisririigi tollane haridusminister Karl Christoph von Lieven oli ägedalt muutuste vastu. Kui hiljem avaldas poolehoidu kalendrireformile kuulus teadlane Dmitri Mendelejev, siis sai ta teravat kriitikat kuulda ja ikkagi uut kalendrit ei kehtestatud.

Venemaal võeti Gregoriuse kalender tarvitusele alles pärast oktoobrirevolutsiooni, kui bolševikud andsid välja vastava määruse 24. jaanuaril 1918. aastal. Nii järgnes sama aasta 31. jaanuarile 14. veebruar, sest vastavalt sajandile oli vaja jätta vahele kolmteist päeva. Seevastu vene õigeusu kirik elab traditsiooniliselt tänini Juliuse kalendri järgi.

Kuna Eesti kuulus tollal Venemaa koosseisu, siis puudutas Nõukogude Venemaa valitsuse dekreet otseselt ka Eestit. Juliuse kalendri viimaseks päevaks Eestis oli samuti 31. jaanuar 1918, millele järgnes koheselt 14. veebruar. Kuna aastast kadus kolmteist päeva, siis oli 1918. aasta pikkuseks vaid 352 päeva.

Tõe huvides olgu siiski öeldud, et Gregoriuse kalender kehtis 16.–17. sajandil lühiajaliselt Lõuna-Eestis ehk Liivimaal, kuid seda eriti ei pooldatud ja pärast Rootsi vallutusi võeti uuesti kasutusele vana kalender. Taas muutus Gregoriuse kalender Eesti jaoks aktuaalseks 20. sajandil ning enne Mandri-Eestit mindi uuele kalendrile üle 1917. aasta sügisel Lääne-Eesti saartel, kus oli alanud Saksa okupatsioon.