Hämmastav meistriteos

Kinno on jõudnud Sam Mendese sõjadraama „1917“, mis eelkõige rabab tehnilise teostusega. Seda filmi tõesti vaatad ja imestad, kuidas neil niisugune asi on õnnestunud.

Margit Adorf

Aga alustame algusest. Jah, see on sõjafilm, mis viib vaataja I maailmasõja aega. Peategelasteks on kaks noort sõdurit, Blake (Dean-Charles Chapman) ja Schofield (George MacKay), kes saavad kohe filmi alguses ülesandeks minna võimalikult kiiresti teisel pool vaenlase kaitseliini asuva väepealiku juurde, sõnumiga, et too ühe planeeritud lahingu ära jätaks, kuna see on surmalõks. Telefoniliinid ei tööta, ainsaks viisiks viia sõnum isiklikult kohale. Kaalul on 1600 sõduri elu, teiste seas on ka ühe sõnumiviija vanem vend.

Nüüd hämmastava juurde. Film läheb sujuvalt käima juba esimestest kaadritest, kui peategelastest sõdurid pikutavad kaeviku serval õitsva lilleaasa taustal ja nad kutsutakse oma ülesannet kätte saama. Kaks kamraadi asuvad läbi kaevikute staabi poole jalutama, samal ajal vesteldes. Muudkui jalutavad ja vestlevad ja kaamera muudkui sõidab. Sujuvalt ja lõigeteta. See tähendab, et kogu kulgemine mõjub nagu üks suur misanstseen.

Pool tundi hiljem need kaks tüüpi ikka muudkui kulgevad, nüüd juba üle vaenlase laastatud maa, üle laipade, läbi rottidest kubisevate maa-aluste käikude, läbi muda ja lompide. Ja kaamera muudkui sõidab sujuvalt nendega kaasa, kohati keerleb nende ümber, siis taandub, siis läheneb, aga see kõik on nagu üks suur misanstseen – ühes punktis algab kulgemine ja nii see aina jätkub.

Filmides on niisugune lahendus väga erakordne ja haruldane, siin aga on see võte jõudnud täiesti uuele tasemele. Kaks peategelast on kogu aeg kaadris, algusest kuni lõpuni. Vahepeal jääb üks veidi maha, teine mattub varingu alla, teele satub erinevaid takistusi, kuid nad aina liiguvad edasi, sihi poole. Ainuüksi niisugune loo visuaalne jutustamine on lummav, tegemist on tõesti korraliku ja väga täpselt paika pandud koreograafiaga.

Juhtoperaator on sellel filmil Roger Deakins, andke talle mõtteline ovatsioon. Deakins on Oscariga pärjatud mees, eelmise kuldmehikese sai ta 2018. aastal filmi Blade Runner 2049 eest. Nüüdse töö eest autasusid alles hakkab tulema, linateos tervikuna sai juba parima filmi Kuldgloobuse, kuid suur osa autasustamisi seisab veel ees.

Kergitame veidi saladuseloori ka. Kuigi vaatajale jääb selline mulje, et terve film on ühe hingetõmbega üles võetud, siis päris nii see ei ole. Filmitud on see küll pikkade misanstseenidena, kuid siiski on need omavahel kokku monteeritud. Kõige pikem lõigeteta võte kestab 8,5 minutit, kuid nagu mainitud, siis see on vägagi märkimisväärne saavutus ja filmi võtteplatsil valitses tegijate seas pidev spordivõistluse medali võitmise meeleolu. See on suur pingutus ja suur saavutus. Ühe võtte täiuslikult „purki“ saamiseks kulus keskmiselt 20 katset, kõige rohkem mängiti sama stseeni läbi 50 korda, enne kui see kõlblikuks kuulutati.

Lugu ise põhineb tõsielusündmustel, jutustusi sõjast rääkis režissöörile tema vanaisa Alfred Mendes. Vanaisal oli kombeks alati väga kaua käsi pesta ja väiksele Samile tegi see alul nalja. Kuid talle selgitati, et see on sõja pärast. Vanaisale tundus, et ta ei saa kuidagi kaevikute muda käte pealt maha. Sam hakkas sõjalugusid uurima ja lõpuks vanaisa rääkiski, palju ja pikalt. Muuseas, vanaisa oli kirjanik ja alustas ka autobiograafiaga. See ilmus siiski postuumselt, aastal 2002.

Kogu see kogemus on nüüd filmi valatud ja isegi kui sa ei ole suurem asi sõjafilmide sõber (mina ei ole), siis „1917“ on igal juhul niisugune teos, mida peaks vaatama. See pole mingi märul, see pole mingi kerge meelelahutus. See on mälu, kogemus, tragöödia. Ja mõjuva filmielamuse saab sealt kindlasti. Elav klassika.

Peategelastena astuvad üles Dean-Charles Chapman (vasakul) ja George MacKay. Foto: pressimaterjalid