Indrek Klammer – Vinni valla esifarmer
Indrek Klammer on tõsine Eesti maamees selle kõige paremas tähenduses. Pisut ettevaatlik ja reserveeritud – tont seda teab, mida need linna untsantsakatest ajakirjanikud jälle tahavad -, aga kui asjakohane võõristus kaob, kooruvad kaitsekihi alt välja põhjalikud teadmised põllumajandusest ja sugugi mitte vähe tähtis huumorimeel.
Aivar Ojaperv
Eelmise aasta varakevadel valiti esmakordselt Eesti põllumajandussektori tippjuhti. Skulptuuri „Kuldne viljapea“ ja vastava tunnistuse pälvis ei keegi muu kui Indrek Klammer. „Kahtlemata mõjub selline autasu positiivselt,“ tunnistab ta. „Aga ma tunnen, et sain selle avansina. Mis omakorda paneb mind veel rohkem tegutsema.“
Klammeri „impeeriumisse“ kuulub viis ettevõtet, kõik need tegutsevad Vinni vallas keskusega Viru-Jaagupis. Voore Farm ja Voore Mõis tegelevad teravilja ja piimakarjaga, Kupna Mõis seakasvatusega, Kulina Mõis tähendab väikest lihatööstust ja Küti Mõis mahetootmist ning lihaveiseid. Sellest, kui palju on majapidamises loomi ja maad, loe Vinni valda käsitlevast artiklist.
„Usku peab olema,“ vastab Indrek Klammer kolme sõnaga küsimusele „elu võimalikkusest maal?“ „Kõik tahavad edasi areneda ja seepärast peab pidevalt tegutsema.“
Klammer on EPA (praeguse Maaülikooli) haridusega energeetik. Põline läänevirulane, kes elab Voore külas Raja põlistalus. „Olen seal vähemalt viies põlvkond,“ teab ta.
Kallis ei tähenda kulukat
Ja ikkagi: elu võimalikkusest maal? Eriti nüüd, kus üks turg kinni, hinnad langevad, siis veel neli põlisvaenlast – aastaajad. Kas Klammeri viis ettevõtet on riskide hajutamine – teate küll seda munade ja korvi retoorikat.
„Kui korvid ise on ohus, siis ei aita ka munade ümberpaigutamine,“ muigab ta vastuseks. „Aga mingit katastroofi nüüd küll põllumehele veel ei paista. Müüa saab, aga tõsi, hinnad on all. Seakasvatust on madalad hinnad pärssinud juba aastaid, nüüd on katk ka veel ukse taga. Piimatööstuses kukkus hind samuti, aga 2-3 kuud elab üle. Teravilja ja rapsi hind on ka suhteliselt madal, aga ma toonitan, et suhteliselt: paaril eelmisel aastal olid hinnad liigagi head, kui realistlikult asja vaadata.“
See eelnev võib tunduda hädaldamisena, aga niimoodi Klammer päris kindlasti ei mõtle. Pigem tähistavad tema laused olukorra kaardistamist ja faktidega silmitsi seismist. Ellujäämiseks tuleb otsida uusi lahendusi. „Riik kipub tegema suuremaid sõnu kui asi väärt, kas või see n-ö abi uute turgude otsimisel,“ vihjab Klammer möödaminnes. „Lõpuks pead ikka ise otsima ja leidma.“
Kui Klammeri ettevõtete ühise kontori aknast Viru-Jaagupis välja vaadata, näeb hoovil seismas ühtlast rivi tehnikat. Linnamehe jaoks on need kõik uhked traktorid, mille marki ja otstarvet esimese hooga tuvastada ei suuda, kuid seda saab isegi diletant aru, et masinad on uued. „Tehnika on tõepoolest kallis, aga ilma selleta on raske konkurentsis püsida,“ seletab masinapargi omanik. „Kahe viimase aasta jooksul oleme oma traktorid pea kõik välja vahetanud ja ilma valehäbita julgen kinnitada: see pole mitte Euroopa, vaid maailma tipptehnoloogia. Tuleb arvutada ja mõelda, kus lõpeb kasumlikkus ja algab priiskamine. Kui üks masin teeb ära kahe või kolme traktori töö, siis ilmselt tuleb see vaatamata hinnale kokkuvõttes kasulikum. Üldiselt peame me ainult uusi masinaid – paljud on liisitud – ja vahetame need kahe-kolme aasta möödudes teatud töötundide järel uute vastu välja.“
Sellised masinad vajavad roolide-kangide taha ka väärt mehi. On`s neid võtta?
„Oleme teinud aastaid koostööd ametikoolidega, näiteks Järvamaa Kutsehariduskeskusega,“ mainib Klammer. „Poisid käivad praktikal ja eks me vaata neist asjalikumad välja. Muidugi peame neile ka korteri leidma, et nad siia tööle soostuksid tulema, ja seda oleme ka teinud. Ka välismaaga oleme praktikante vahetanud, ikka silmaringi avardamiseks. Varem on siin praktikal käinud soomlane, tänavu oli üks Austriast.“
Indrek Klammeri ettevõtetes saab tööd umbes 60 inimest. „Minust targem on öelnud, aga ma olen temaga täiesti nõus: Ei ole halba ilma, vaid kehv tehnoloogia ja madal efektiivsus. Ning efektiivsem saab alati olla,“ pakub Klammer retsepti tõsiasjale, et 60 inimest annavad kaugelt rohkem toodangut kui omaaegne kolhoos 200-300 töötajaga.
Kümne tonni mees
Klammeri põllumajandusettevõtted on paistnud ja paistavad silma muuski kui selles, et peremees tunnistati aasta tippjuhiks. Näiteks tänavu saadi ühelt hektarilt 9,4 tonni talinisu, millega jagatakse koos ühe saarlaste farmiga Eestis esikohta. „Kümme tonni hektarilt oli väike unistus. See on võimalik, see oli ka n-ö põllus olemas, aga veidi jäi puudu. Põllumehed on „kümne tonni“ omanikule isegi eripreemia välja pannud.“
Üks maagiline kümme on Klammeril juba saavutatud ka – ühe farmi lehmad on lüpsnud keskmiselt kümme tonni piima lehma kohta aastas. „Aga see pole omaette eesmärk,“ selgitab ta, „sest selle kümne tonni omahind võib minna liiga kõrgeks. Lisasöödaga annab lehmad alati „üles putitada“, meie jaoks on pigem oluline, et nad lüpsaksid põhisöödaga võimalikult palju.“
Indrek Klammer on veendunud, et üks väärt masin on rohkem väärt kui kaks kehva. Fotol nähtav traktor on ainuke Eestis, see on toodetud suure lombi taga ja Euroopaski veel uus ning harv nähtus. Foto: Aivar Ojaperv
