Kinosügis alles võtab hoogu

Kostüümidraama peaosades astuvad üles Maïwenn Le Besco ja Johnny Depp. Foto: pressimaterjalid

Kinode repertuaar ei ole veel septembri esimesel nädalal õiget hoogu üles võtnud, suuri publikumagneteid sealt ei leia.

Kellele meeldib Neeme Järvi, sellel tänaseks dokumentaal juba nähtud. Kes soovib ära vaadata absoluutselt iga eesti filmi, see läheb vaatab Rain Rannu uut linateost „Vaba raha“, kuigi ma seda pigem ei soovita. Vaadata tasub neil, kellele on Rannu varasemad filmid meeltmööda olnud, mina nende hulka ei kuulu.

Uutest täisealiste filmidest jääb veel üle õudukas „Nunn 2“ ja kostüümidraama „Jeanne du Barry, kuninga favoriit“. Ma pigem soovitaksin neist esimest, aga arvata on, et paremad õudukad jõuavad kinodesse enne Halloweeni pidustusi oktoobris. Kostüümidraama magnetiks on Johnny Depp, kes seal mukituna kenitleb kuningas Louis XV rollis ja on kõike muud kui see, mida ta on teinud varasema karjääri jooksul, plass. Aga kehval ajal on ka perse laululind, nagu ütleb rahvasuu, ja eks ma siis heidan veidi valgust tollele Maïwenni filmile.

Maïwenn Le Besco, kes laseb end hüüda pigem vaid eesnime pidi, on prantsuse näitlejanna ja teeb selles filmis ka ise nimirolli, esinedes Jeanne du Barryna. Režissöörina on ta ka varem filme teinud, seni kõige õnnestunum on „Polisse“ (2012), millega Maïwenn pälvis Cannesi festivali žürii preemia ja mis võidutses ka mitmetel teistel festivalidel. Näitlejana on ta üles astunud rohketes rollides, kuid tunnustust pälvinud pigem just režissöörina.

Maïwenn kirjutab oma filmide stsenaariumid ise, nii ka seekord, kuigi tal on sedapuhku kaasautoriteks ka Teddy Lussi-Modeste ja Nicolas Livecchi. Kolme peale on nad kokku kirjutanud loo, mis viib vaataja 18.sajandisse, täpsemalt aastasse 1743, mil ühe õmblejanna vallaslapsest Heanne Bécu’st saab kuningas Louis XV viimane ametlik armuke. Moodsasse keelde panduna räägib film kullakaevajast, kellel õnnestub pugeda kuninga linade vahele.

Nagu öeldud, kuninga rollis astub üles Johnny Depp, kelle puhul fännid saavad seekord näha ja kuulda, kuidas ta prantsuse keeles näitleb. Depp on olnud pikaaegses suhtes 1998–2012 (kokku 14 aastat) prantsuse lauljanna ja näitlejatari Vanessa Paradis’iga, kellega tal on ka kaks last. Nii et tema prantsuse keel on heal tasemel ja mitte puine paar kuud häälduskursust läbinu oma. Frankofiilile võib see olla eriliseks maiuspalaks, et saab vaadata prantsuse keelset filmi Hollywoodi megastaariga. See on Deppi esimene prantsuskeelne roll.

Aga kõik see on puhtalt maitse küsimus ja kõnealuse linateose puhul jagunevad maitsed enamvähem 50:50. Kellele meeldib, sellele väga, kellele mitte, sellele üldse mitte. Minu jaoks jäi sisu poolest pigem igavaks, kuid kunstnike ja kostüümikunstnike poolt pakutavat silmailu on selles filmis muidugi lopsakalt. Ühtlasi tasub siiski Deppi üle rõõmustada, see on täiesti okei taastulemine pärast hirmsat Amber Heardi skandaali, kus psühhopaadist naine püüdis jätta muljet, nagu Depp oleks teda vägistanud ja peksnud. Pika kohtutee käigus selgus vastupidine – selles loos oli hoopis Depp ohvriks. Kes selle skandaali maha on maganud, siis Netflix näitab praegu kolmeosalist dokumentaalsarja „Depp vs Heard“. Selle kohtuasja tõttu jäi Depp ilma mitmestki filmirollist, enne kui lõpplahenduseni jõuti.

„Jeanne du Barry“ on seega Deppi jaoks isiklikult oluliseks läbimurdefilmiks, millega taas suurele ekraanile tagasi tulla. Deppi on soojemalt suhtutud eriti just Euroopas, kus ta on saanud nüüd hilisemal ajal mitmeidki tunnustuspreemiaid, samal ajal kui Hollywoodis vahepeal jõuti teda lausa persona non grataks (soovimatu isik) nimetada. Seega pole üllatav, et pearollis kinolinale naaseb Depp prantsuse filmis. Arvan, et Deppi ekraanitagune skandaal ja hiljutised rasked aastad annavadki sellele filmile omalaadse vürtsi. Ta ei ole siin enam mingi noor uljaspea, vaid hiilgust kaotama hakanud elukogenud või ehk ka päevinäinud mees.

Kui lõpetuseks veel Deppist rääkida, siis peatselt on oodata filmi, mille autoriks ta on režissöörina. See räägib itaalia kunstnikust Modiglianist. Varem on ta režissöörina teinud muusikafilme ja ühe täispika mängufilmi („The Brave“, 1997), mis ei leidnud kriitikute seas eriti sooja vastuvõttu.

Aga „Jeanne du Barry“ kohta ma ei oska teile midagi muud öelda, kui et sellega on vaid kaks varianti: kas armastate või vihkate. Kuidas see teile mõjub, seda peate omal nahal katsetama.

Margit Adorf