Koorivanem: igal kollektiivil on kujunenud välja oma publik

Eelmisel kevadel astus Leetar üles Eesti muusika- ja teatriakadeemia kontserdi- ja teatrimajas. Sel ajal oli nende dirigendiks Kaur Pennert, kelle eksamil koor esineski. Koorivanem Kairi (paremalt esimene) sel ajal laulda ei saanud, kuid käis kollektiivile kaasa elamas. Fotod: erakogu

Sel laupäeval kell 16 toimub Tapa kultuurikojas kohaliku segakoori Leetar traditsiooniline kevadkontsert. Uurisime sel puhul Leetari ühe koorivanema, juba paarkümmend aastat seda ametit pidanud Kairi Krooni käest, kui populaarne on praegusel ajal koorimuusika ning kuidas ühel väikelinna kooril käsi käib. Muidugi tuli juttu ka kevadkontserdil ees ootavast.

Liisi Kanna

Kuulud segakoori Leetar juba algusajast – kas oled täheldanud, kuivõrd on muutunud publiku huvi koorimuusika kuulamise vastu? Tuleb praegusel ajal ju erinevat meelelahutust uksest-aknast kordades rohkem kui toona…

Jah, olen segakooris Leetar laulnud tänaseks 32 aastat. Publiku huvi koorimuusika vastu on olnud vahelduv, mõõnade ja tõusudega. Täna on enamjaolt tavaks, et kodukandis käiakse ikka oma kollektiivide esinemisi vaatamas-kuulamas, aga üsna kindel on see, et igal kollektiivil on oma publik välja kujunenud. Enamjaolt koosneb publik läbi aegade omadest, kas siis pereliikmed, sõbrad, endised kollektiiviliikmed või lihtsalt järjekindlad austajad jne. Oleme katsetanud ka kutsuda kutsetega laialdasemat publikut, aga see meetod ei ole toonud kuulajaskonda kahjuks juurde. Vahest naerame, et inimesed on rahulolematud, et midagi nagu ei toimu, aga kui korraldaksime kontserdi rahulolematu viriseja akna all, siis ei tea, kas akent ikka lahti suvatsetakse teha. Seega iga kollektiiv omab üldjuhul oma publikut ja kindlasti veidike ka uut publikut, kes uudistama tulevad.

Ja teisipidi – kui palju Leetari enda koosseis ja tegutsemisaktiivsus ajas muutnud on?

Leetari koosseis on ajaga muutunud nooremaks. Koorimuusika vastu tunnevad õnneks huvi noored ja on näha, et koorimuusika on üsna populaarne, eriti laulupeoeelsel perioodil. Ja peale seda, kui pingeline laulupeole pääsemise etapp koos katsumustega on läbitud, ei raatsita enam ühtehoidvast kollektiivist ära minna. Meie koori puhul ongi läbi aegade see üks eriliselt haruldane asi, et me hoiame oma kollektiiviga väga ühte. Ei ole üksteise andekuse mõõtmist või halvasti ütlemisi. Pigem toetame algul neid, kes enda lauluoskuses veidi kahtlevad. Pikapeale muutuvad uued tulijad julgemaks ning enesekindlamaks ja vanematel olijatel on seda protsessi meeldiv jälgida, sest üksteist toetades jõuab ju eluski läbi raskuste haljale aasale.

Kui kerge või raske on aga väikelinna segakooril endale asjatundlikku dirigenti leida?

Dirigendi leidmine on üsna keeruline protsess, aga meie oleme „õnneseened“, sest üldjuhul on meil olnud kogu aeg väga tublid dirigendid. Noored muidugi teevad tulevikuplaane ja lähevad oma unistusi püüdma, mis on ka tore. Praegune dirigent Andres Heinapuu on väga lugupeetud ja austatud üle vabariigi. Ta on olnud nii Vanemuise kui Estonia dirigent. Töötanud Eesti muusika- ja teatriakadeemias ning tegutsenud Eesti Rahvusmeeskoori koormeistrina ja koorilauljana, samuti laulnud Savonlinna Ooperikooris. Meie koori ees oli ta aastaid tagasi ja siis tegi peale laulupidu otsuse, et lahkub isiklikel põhjustel. Siiski on ta meile toeks olnud peale koori eest lahkumist. Näiteks on ta meile soovitanud oma dirigendiõpilasi ja abiks olnud siis, kui meil ei ole just kõige paremini läinud. Nüüd, sellel hooajal, otsustas ta meie ette taas tagasi tulla. Oleme selle üle kirjeldamatult õnnelikud, sest tema professionaalsus, energilisus ja metoodika on koorile motiveerivad. Kooriproovid on ääretult aktiivsed, lauljad käivad korrektselt kohal ja seda töö tulemuslikkust saabki näha kasvõi laupäevasel kevadkontserdil. Aga meie koori ees on olnud teisigi väärikaid ja tublisid persoone nagu Ahti Raias, Liis Haagen, Marge Matson, Martin Trudnikov jne.

Mitu kontserti teie koor keskmiselt aastas annab? Ning kui sageli kodulinnast kaugemale esinema jõuate?

Igal sügisel teeme tegevusplaani, kuhu planeerime terveks hooajaks oma kontsertesinemised ja väljasõidud. Traditsioonilised ja kindlad kontserdid on Tapa valla muusikapäevad sügiseti, jõulukontsert ja kevadkontsert, suvine vabariiklik vaba õhu kontsertüritus Vaba Rahva Laul. Lisaks kuuluvad tegevuskavasse erinvad maakondlikud laulupäevad suvel, üks kirikukontsert omal valikul (lemmik esinemispaik on Vainupea kabel) ja sellised esinemised, mis hooaja jooksul lisanduvad, kui keegi kutsub. Välisesinemistel oleme samuti osalenud. Koroona aja tõttu on viimasest välisesinemisest Göteborgis möödas tänaseks juba kuus aastat, aga plaanime uuel hooajal taas. Meil on kooris väga osav projektikirjutaja, teine koorivanem Ave Pappe, tänu kelle edukalt kirjutatud projektide rahastusele oleme saanud reisiplaane pidada nii kodumaal kui välismaal ja peame ka edaspidi. Suurim väljakutse on kindlasti aastal 2025 toimuv üldlaulupidu „Iseoma“. Noodid on meil juba käes. Oleme põnevil!

Viimaks küsiksin laupäeval ees ootava kevadkontserdi kohta – mida peidab endas pealkiri „Tapalt Muhumaa randa“? Ning kui pikk kontsert tuleb?

Laupäevase kevadkontserdi kohta lausuksin oma sõnadega nii nagu algab meie kontserdi kava, mille koostasin:

„Kõlagu laul üle aasade ja läbi südamete. Haaraku viisid valitsemise võti oma valdustesse, et heliseda hingetumaks vaikus üle meie armsa Eestimaa kasvõi Tapalt Muhumaa randa…. Laupäevase kevadkontserdi kava koosneb leelotamisest, mis ühendab üheks me meeled ja väljendub me ilusas emakeeles. Nii me rändame, laulutõrvik loitmas, valgust andmas homsesse mineku teel, et kohtuda taas 2025. aasta üldlaulupeol, kus peaaegu terve kava keskendub laulmisele-leelotamisele ning Eestimaa erinevatele murdetekstidele. Jõudku lauluvankri veeremine sihtpunkti – lauluväljakule. Alaku see rännak juba kasvõi sellel laupäeval, koos segakooriga Leetar ja dirigentide Andres Heinapuu ning Brett Uustaliga.“

Ootame kõiki kuulama! Kontsert kestab umbes 30–40 minutit. Lisaks Leetarile osaleb kontserdil ka Tapa lastekoor, sest meie koori noor abidirigent Brett Uustal on lastekoori dirigent ja miks siis mitte lasta ka neil oma oskusi näidata ning loota, et ehk on sealt meile kunagi järelkasvu oodata.

Leetari koosseis aastal 1992. Foto on tehtud praeguse Grossi Toidukaupade kaupluse kohal asunud vanas Tapa kultuurimajas.

Add a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga