Kristiina Ehin tutvustas romaani „Südametammide taga“
Raamatu ja roosi päeval, 23. aprillil toimus Rakvere raamatukogus kirjandusõhtu, mille külaliseks oli armastatud luuletaja, proosakirjanik ja ansambli Naised Köögis liige Kristiina Ehin.
Ülle Kask
Kristiina Ehin tervitas Rakvere raamatukokku kogunenud publikut oma tasasel ja malbel moel. Ta avaldas siirast rõõmu, et sattus Rakverre just raamatu ja roosi päeval, mil mees kinkigu naisele roos ja naine mehele raamat. Kirjanikuproua oli ühes võtnud luulekogusid, mida küll roosi vastu vahetada ei saanud, aga neid oli võimalik vägagi soodsa hinnaga osta. Tema läinud aasta lõpus ilmunud romaan „Südametammide taga“ maksis raamatugurmaanide rõõmuks samuti palju vähem kui poes. Selle teose sünniloost Kristiina Ehin publikule pajataski ning luges ette väljavalitud katkendeid.
„Mõtlesin teid kuidagi tiivustada täna ning viia luule ja ilukirjanduse lainele,“ lausus Kristiina Ehin ning meenutas aegu, mil ta elas kümme kuud üksi Mohni saarel ja seal oma esimest luulekogu kirjutas.
„Üksindus ja endasse vaatamine on ikka puhastava jõuga. Kas pole? Ja üksindust ei ole lihtne kätte saada, sest tundub, et tahaks sealt kohe ära,“ filosofeeris poetess. „Üksindus võib olla ka väga raske, ränk. Aga kui natuke aega proovida seda hoida loomingusse laskumise eesmärgil, siis on hea tunne.“
Loomingulisesse sügavusse laskumisest tõi Ehin näite romaanist „Südametammide taga“, milles on peatükk „Emajõe ööbik“. Talle tuleb külla Lydia Koidula, kes imestab, kuidas nende pere küll hakkama saab, kui neil pole isegi teenijaid.
Kristiina Ehin möönis, et võibolla mõned lugejaid mõtlevad, et see Koidulaga kohtunud kirjanik on psühhoosiga. „Aga võibolla kaitseme me hoopis nende kujutlustega oma psüühikat,“ ütles ta, lisades, et selles raamatus on tema lemmikkirjanikke, muusikuid, filosoofe, keda ammu enam meie hulgas pole. „Ma soovin, et te raamatu aasta piires räägiksite oma kadunud sõpradega nii, nagu nad oleksid elus. Minu meelest see teeb meid suureks ja julgustab tegelikult,“ nentis Ehin.
Romaani n-ö argisemaid kohti tutvustades läks kirjanik algusesse ja tõdes, et nii esimeses peatükis kui ka terves romaanis kõlab päris palju sõna mina. „Tean, et see on ohtlik sõna, väga tugev sõna,“ tõdes Kristiina. „Romaanis on neid minasid päris mitu. Mind on küll kasvatatud niimoodi, et endast otse ilukirjanduses ei kirjutata. Aga mina vastan, et selline ma olen. Ja see mina on ikka kirjandustegelane ka, sest sinu saatus on see, et sa kehastad oma kirjandust.“
Kristiina luges ette esimese peatüki, kus figureerivad suurte algustähtedega tema erinevad minad: Abielunaine – jumalanna Hera soosik, Nais-Nipernaadi, Aasta Ema, kelle sabas sörgib Laste Sadistlik Koolilohistaja, Loomingujumalanna Freya, Muinasjuttudesse Uskuv ja Eelmisi Elusid Mäletav mina, Harakas ja Ema Theresa.
Kristiina Ehin on kirjutanud romaanis avameelselt ka oma abikaasast, muusik Silver Sepast. „Mina olen siin raamatus pigem melanhoolik, natuke nukrameelne unistaja, endasse vaatav. Proovin kõike sõnastada. Silver on aga sangviinik, lõputu optimistlik maapoiss. Panna meid kokku elama ja ühte raamatusse kokku – siin tuleb tragikoomiline moment sisse,“ möönis Ehin.
Küsimuse peale, mida Silver sellest raamatust arvab, vastas Kristiina, et tema ema (Ly Seppel-Ehin, toim.), kes on selle raamatu toimetaja, soovitas tal Silveri koha pealt hoogu maha võtta, kuna tema meelest Silver ei leppivat sellega.
„Siis ma mõtlesin, et ei hakka parandama ja näitasin seda Silverile. Mis te arvate, mis ta ütles?“ küsis Kristiina publikult.
Üks meesterahvas vastas: „Pane juurde!“
„Täpselt,“ ütles Kristiina. Ja lisas, et Silver olevat koguni oma üle võlli hooga soovitanud tal mitu värvikamat kohta nende elust juurde kirjutada, mitte ära kustutada.
Kristiina Ehin kõneles siiralt oma armastatud abikaasast Silver Sepast, kes on tema muusa 2011. aastast alates. Ta meenutas aegu, mil nad olid värskelt abiellunud ja käinud Ameerikas tuuril. Seal kirjutas Kristiina palju luuletusi, aga mõtles, et neid liiga avameelseid värsse pole võimalik avaldada ning peitis need koju jõudes sahtli põhja. Silver aga leidis need üles ja sai veidi pahaseks, et Kristiina ei tahtnud neid luulekogusse panna. Poetessi avameelsed pihtimused mahtusid tänu abikaasale lõpuks raamatusse „Kohtumised“, mis ilmus aastal 2017.
Romaanis „Südametammide taga“ on Kristiina Ehini sõnul nii melanhooliat kui fantaasiat, muigamapanevat ja tõsist. Kuna ta ei tahtnud enda sõnutsi luulest loobuda, on selles raamatus päris palju ka tema uusi luuletusi.
Kristiina Ehini romaan „Südametammide taga“ pälvis tänavuse Eduard Vilde nimelise kirjanduspreemia. Ehin on saanud Vilde kirjandusauhinna ka 2021. aastal luulekoguga „Janu on kõikidel üks“.
Katkend raamatust
„Hingasin sisse sinetavat õiemerd, mis voogas järsku üle kogu Jakobi mäe. Talv on läbi saanud. Me oleme elus ja armastame teineteist! Me oleme ka isekad, kumbki ei taha armastuse kassi ja hiire mängus pelgalt hiire osatäitjaks jääda. Neid mõtteid mõlgutades leiangi paar puuduvat salmi oma luuletusse „Sirelite aegu“.
Kevad hiilib mööda patta pandud ilust
Sina tahad ööga jagu saada minust
Kassidel on pulmad rottidel on peied
Sama süütult julmad oleme ka meie
Sirelite meri suure suve hakul
Kana nokib teri kuketapupakul
Mängu ilu on et kumbki pole ohver
Naeruhimu on aasta-aastalt rohkem
Põldudel on püüsid järvel palgiparvi
Kevad käiab küüsi suvi ihub sarvi
Ööbikud on mures toomingad on längus
Hoommikuni unes näen kassi-hiire mängu
Aias sunnib sadu puhkema hüatsindi
Ta kõrval kõnnib kadu käsi mõõdulindil
Sama rõõmsalt kurvad
Sama tung meis tärkvel
Sama süütult julmad
Sama ulmsi ärkvel
Sinu pilk on helge
sinu hääl on hurmav
Võita pole kerge
sama süütult julma”.
(„Südametammide taga”, 10. peatükk, Üks asi korraga, lk 108)
