RARA kutsub raamatusõpru näitama oma koduraamatukogusid

Üks kappidest Ülle Kase kodusest raamatukogust. Fotod: Ülle Kask

Eesti Rahvusraamatukogu (RARA) tegi möödunud aasta 17. novembril, uudishimu päeval, raamatusõpradele üleskutse avada oma koduraamatukogude uksed. RARA-le saab kuni 30. jaanuarini, eesti kirjanduse päevani saata fotosid kodustest raamaturiiulitest.

Ülle Kask

Eesti Rahvusraamatukogu lõi läinud aasta novembris kõikidele kirjasõna armastajatele võimaluse näidata virtuaalselt oma koduraamatukogusid. Fotode ja lühikese tutvustava teksti kaudu saab aimu, kuidas raamatud erinevates Eesti kodudes teadmisi, inspiratsiooni ja soojust loovad.

Kõikidele osalejatele kingitakse muuseumikaardi sooduskood, mis annab 15 protsenti allahindlust muuseumikaardi ostuks, millega saab külastada rohkem kui 120 muuseumi, elamuskeskust ja galeriid üle Eesti. Osalejate vahel loositakse ka hulga meeneid, pliiatseid, sokke ja termoseid ning Apollo raamatupoe kinkekaarte – kõike tarvilikku lugemissõbrale, et hämaraeg mõnusalt kulgeks. Kirjandusmuuseum, ERM ja RARA jagavad silmapaistvamatele koduraamatukogude hoidjatele auhindu.

Koduraamatukogude üleskutset korraldavad Eesti Rahvusraamatukogu, Eesti Kirjandusmuuseum ja Eesti Rahva Muuseum. Koduraamatukogudega saab tutvuda ja pilte üles laadida RARA kodulehel. Sotsiaalmeedias fotosid jagades tuleks kasutada viidet #koduraamatukogu.

Tänases lehes räägib Kuulutaja kaasautor Ülle oma kirest raamatute vastu. Algaval eesti raamatu aastal jagab ta meiega aga sagedamalt ka raamatusoovitusi – alguse saab rubriik „Lugemiselamus“.

Kuulutaja

Koduraamatukogust ja armastusest lugemise vastu

Raamatuid, mida nimetaksin Jaan Krossi parafraseerides oma kalliteks kaasteelisteks, on elu jooksul kodusesse raamatukokku kogunenud lugematu hulk. Arvan, et neid on väga, väga palju, aga kokku lugenud neid pole. Küll aga olen paigutanud riiulitesse eraldi nii eesti-, vene- kui väliskirjanduse klassika. Samuti luulekogud, kokaraamatud, sõnaraamatud, eneseabi- jm teabekirjanduse.

Kuigi tänapäeval ei kasuta enam mitte keegi ENE-t ega EE-t näiteks ristsõnade lahendamiseks, vaid appi tulevad Google ja Wikipedia, siis pole ma „hävitanud“ omal ajal soetatud entsüklopeediaid. Las seisavad riiulis nagu paljud nõuka-aja üllitised, mida ei peaks põlgama ega ära viskama, sest need meenutavad perioodi, kuhu jäi paljude minuealiste lapsepõlv ja noorusaeg 1970ndatel ja 1980ndatel. Kuigi palju nõukaaegset kirjandust on tänaseks küll kolinud pappkastidega kodumaja pööningule, et paremikule ruumi teha, olen mõned üllitised, (eriti kooliaegne kohustuslik propagandistlik kirjandus), siiski teiste Vene klassikute kõrvale riiulisse alles jätnud. Näiteks Ostrovski „Kuidas karastus teras“ ja Šolohhovi „Ülesküntud uudimaa“. Las nad seisavad riiulis koos maailmakirjanduse klassikasse kuuluvate Turgenevi, Puškini, Lermontovi ja Tolstoiga.

Loomulikult ei puudu mu koduraamatukogust eesti klassika alates Tammsaarest, Tuglasest ja Lutsust, lõpetades kaasaegsete Viivi Luige ja Andrus Kivirähaga.

Armastan väga luuleraamatuid. Kui meel on mõru ja hing haige, leian lohutust nii Artur Alliksaarest, Uku Masingust kui Kalju Lepikust. Eriline lemmik on Henrik Visnapuu „Talvine teekond“, mille leidsin 1990ndatel ühest humanitaarabi kastist. Luulekogus on pühendus Vaikelt Ellele Augsburgis 1946. aasta 15. oktoobril.

Autogrammide- ja luuleriiul.

Südamelähedased on raamatud, millesse olen saanud autorilt autogrammi. Olen neid soetanud kohtumisõhtutelt kirjanikega kohalikus raamatukogus. Kuigi raamatud on praegusel ajal kole kallid, pole mõtet hädaldada, mõnda teost lihtsalt tahad koju ja kogu lugu. Eriline väärtus ongi minu meelest teosel siis, kui sees ka autori pühendus. Eriliseks aardeks pean Jaan Krossi „Wikmani poisse“, millesse Kross kirjutas autogrammi 12. jaanuaril 1989. aastal.

Lapsepõlve ja noorusaega põigates tuleb tõdeda, et kui väike olin, polnud meie kodus raamatuid kuigi palju. Ema rääkis, et kui nad isaga kokku elama hakkasid, polnud neil muud vara, kui isa sõdurisinel ja raudvoodi. Isa nimelt tuli Vene kroonust, ema aga Siberist. Kui lapsed sündisid, siis alati linnas käies ostis ema meile raamatuid. Praegu loen oma lapselastele kapsaks loetud Tšukovski „Imepuud“, milles sellised toredad poeemid nagu „Köögi-Kata mure“ ja „Doktor Ai, valus on“.

Tollest kaugest ajast on mul alles ka palju tädi kingitud lasteraamatuid. Tädi töötas Kirovi-nimelises kalurikolhoosis raamatupidajana ja alati külla tulles tõi lastele kingiks raamatuid. Tädi kinkis näiteks mulle Silvia Rannamaa „Kadri“ ja „Kasuema“, mida lugedes nutsin ja Kadrile kaasa tundsin, et ta pidi keldrikorteris elama ja endale lemmikraamatuid puuklotsidest meisterdama. Tänaseni olen alles hoidnud palju lasteraamatuid, nii kõva- kui pehmekaanelisi, mis on kas kingitud või olen neid ise ostnud siis, kui need veel 1980ndatel odavad olid.

Kui ma lugemise selgeks sain, sukeldusin raamatutemaailma ja ei kujuta siiamaani elu ilma nendeta ette. Eredaim elamus, kuidas mõned inimesed, kes raamatutest ei hooli, nendega ümber käia võivad, püsib tänaseni meeles.

Kord väikese tüdrukuna läbi metsatuka koolist koju sammudes hakkas mul pissihäda. Taamal tee ääres asus ühe talumaja hoovis kuivkäimla – tavaline puust putka, millised tänapäeval haruldusteks muutunud on. Läksin sinna asjale ja märkasin, et virnas lebavad mõned ajalehed. Ja lasteraamatud. Kole lugu, aga pererahvas kasutas neid tagumiku pühkimiseks. Hakkasin õhinaga raamatuid lappama ja rõõmustasin, kui leidsin „Nukitsamehe“, mille olin küll varem raamatukogust laenutanud ja läbi lugenud, aga endal mul seda kodus polnud. Kiiresti rändas „Nukitsamees“ koolikotti.

Koju jõudes avastasin, et „Nukitsamehel“ on juba esimesed lehed puudu. Järgmisel päeval kooli minnes laenutasin raamatukogust uuesti „Nukitsamehe“, kirjutasin alguse joonelistele vihikulehtedele ja õmblesin oma raamatukesse. „Varastasin“ sealt vetsust veel Lev Tolstoi „Jutukesed“, Vladimir Majakovski „Mis on hea ja mis on halb?“, Ralf Parve „Telefoni“ ja Aadu Hindi „Hundid ja kitserahvas“. Need kõik on mul tänaseni alles. Vot selline ammune lugu. „Nukitsameest“ tasub aga lugeda ka täiskasvanuna. Keda on aga õnnistatud lastelastega, siis tore on seda Oskar Lutsu suurepärast raamatut põnnidele ette lugeda.

Koolipõlve meenutades on mul kustumatud mälestused ka raamatukoguhoidjast proua Valvest, tänu kellele ma raamatutesse kiindusin ja neid hellalt hoidma hakkasin. Viiendas klassis pidi aasta jooksul täitma 50 ÜKT (ühiskondlikult kasulik töö) tundi. Kes korjas vanapaberit, kes rohis kooliaias peenraid, mina aga sain need tunnid täis kooli raamatukogus katkiseid raamatuid parandades. Eriti palju oli kapsaks loetud teoseid sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“. Veel olen ma proua Valvele tänulik selle eest, et ta tellis aeg-ajalt raamatuid, mida lapsed soovi korral osta said. Nii mõnigi kord kulus taskuraha raamatute peale, mis tollal näiteks võrreldes limonaadiga, mis maksis 18 kopikat, maksid 50–60 kopikat. Näiteks „Viplala lood“ (Eesti raamat 1975) ja „Mary Poppins“ (1971) maksid mõlemad 59 kopikat. Praeguse aja hindadega ei anna muidugi võrrelda, aga kuigi Vene ajal olid tohutult suured tiraažid, siis kui sul raamatupoes tutvust ei olnud, polnud lootustki häid raamatuid saada. Minul käis 1980ndatel ajaleht „Sirp ja Vasar“, mille viimases veerus tutvustati uudiskirjandust. Vahel käisin päeva jooksul mitu korda raamatupoes ja kui näkkas, olid õnnega koos. Nõnda ostsin kord näiteks Lindgreni „Pipi Pikksuka“ ja Fowlesi „Prantsuse leitnandi tüdruku“.

Võiksin pikalt pajatada, mille poolest mu koduraamatukogu eriline on, aga üks on kindel: nii kaua kui silmad näevad ja ma lugeda saan, ei tunne ma end mitte kunagi üksikuna ega üksildasena. Alati on riiulist võtta mõni vana hea kaaslane, keda sirvides või üle lugedes võib leida lohutust ja äratundmisrõõmu.

Soovin kõigile raamatusõpradele head peatselt algavat eesti raamatu aastat!

Ülle Kask