Andrus Kivirähk kirjutas muinasjuturaamatu täiskasvanutele
Andrus Kivirähk sai kaante vahele oma „remixid“ F. R. Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsetest juttudest“. Uue moodsa juturaamatu nimeks on „Eesti rahva uued jutud“. Ikka Kivirähkile nii omase muheda huumoriga kirja pandud.
Kaire Kenk
Legendaarse rahvakirjaniku raamatuesitlusele on kogunenud terve saalitäis tema loomingu austajaid ja austajannasid. Autogrammitunniks valmis sätitud laual seisab korvitäis õunu: üks austaja tõi.
Kivirähki uuest 294-leheküljelisest teosest leiab 15 lugu, mis on inspireeritud Friedrich Reinhold Kreutzwaldi 1866. aastal ilmunud raamatust „Eesti rahva ennemuistsed jutud“. „See on alati olnud üks mu lemmikraamatuid. Need muinasjutud on väga kummalised ja hästi kirjutatud. Mõtlesin, et miks mitte neist kirja panna oma nägemus,“ kõneleb kirjanikuhärra.
Raamatut sirvitakse õhinal. Ja juba teatab keegi: „200. leheküljel on kuuendas reas l-täht puudu!“ Kivirähk vastab publiku naerupahvaku saatel muigamisi: „See sai meelega nii!“ Ehkki ka eesti kirjandusklassik pole trükivigade eest kaitstud. Nii seisab mainitud lehekülje kuuendas reas: „mingil kombel ta jõudis“ asemel „mingi kombel ta jõudis“.
Lihtne ja lühike esitlus
Kui senini on esitlused Rahva Raamatu Viru keskuse raamatupoes käinud nii, et kirjanikuga on kutsutud vestlema mõni kultuurikorüfee, kellega koos autori lapsepõlv ja noorusiga viimse üksikasjani läbi hekseldatakse, siis Kivirähk tugitooli ei istu ja mälestusi heietama ei hakka. „Minu meelest on raamatuesitlus suhteliselt mõttetu žanr. Esimese Eesti vabariigi ajal ja ka nõuka-ajal sellist asja ei tuntud. Eks selle taga on kirjanike edevus ja kadedus teatrilavastajate ja filmirežissööride vastu. Me kõik ju teame, kui tähtis on teatris esietendus, kinos filmi esilinastus, sümfoonia esmaettekanne või näituse avamine. Need on kohad, kus saab päriselt ka esimest korda loomingut tarbida. Raamatuesitlusel aga inimesed raamatut lugema ei hakka, see oleks nonsenss,“ arutleb Kivirähk.
„Mõtlesin, et teeme asja hästi lihtsalt ära,“ sõnab ta. Ja teebki. Võtab raamatu kätte ja alustab: „Armsad kokkutulnud, esitlen teile seda. Selline ta ongi. Raamatus on 15 juttu, mis on inspireeritud Kreutzwaldi muinasjuttudest. Need muinasjutud on mind alati võlunud. Need on salapärased, kummalised, neis toimub kummalisi asju. Olen neid uutmoodi interpreteerinud. Mulle meeldis juba kooliajal kirjutada kirjandeid õpetaja antud teema ja pealkirja järgi, aga ajasin neis kirjandites hoopis oma asja.“
Kirjaniku sõnul sai kõik alguse Indrek Hargla tellimusest, kui too koostas ulmeantoloogiat – tellis erinevatelt eesti autoritelt jutte just Kreutzwaldi muinasjuttude põhjal. „Ühe loo tellis ajakiri Looming, neile kirjutasin uusversiooni „Seitsme rätsepa“ ainetel, pealkirjaga „Seitse rätsepat lähevad Loomingut tellima“,“ meenutab Kivirähk.
„Kui kaks lugu olid juba olemas, mõtlesin, et seda liini võiks jätkata, sest mul oli tore neid välja mõelda. Panin Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud“ laua peale, lappasin seda ja valisin jälle uue jutu, mida töödelda,“ kirjeldab Kivirähk. „Nii läks mitu aastat, sest mul pole enam tuli takus, et ma tohutult tahaks jõuda müügilettidele. Mingil hetkel saavad jutud valmis ja siis tuleb raamat välja anda, sest mis sa tast arvutis hoiad. Aga ma ei kibelenud, rahulikult tegin ja nautisin seda protsessi.“
„Ma ei kiirustanud. Kui mingi mõte tuli, siis panin kirja. Esimesed jutud on isegi kuus aastat tagasi kirjutatud. Kui Kreutzwaldil olid lood kirjutatud alati ainsuse kolmandas vormis, siis mina panin osa jutud ikka „mina“ vormi. Nüüd lõpuks õnnestus kõik korraga ühtede raamatukaante vahele saada, peale nende kahe pole ükski jutt varem kusagil ilmunud. Lugude järjekorra koostasin ise. Peeter Laurits on teinud väga ilusa kaanekujunduse ja joonistanud iga loo juurde laheda pildi. Tema pildid annavad lausa mõtteainest uuteks lugudeks. Aga sellele raamatule järge ei tule, teist osa ei ilmu. 15 juttu on minu jaoks piisav, Kreutzwaldi kõik lood polnud nii väga inspireerivad ka. Sellega on raamatuesitlus lõppenud,“ lausub autor kokkuvõtvalt.
Kivirähki sõnad panevad publiku laginal naerma. „Aga loe siis üks jutt ette,“ palub näitleja Tõnu Oja. Ka seda pole kirjanik nõus tegema. „Lugemine on nii intiimne tegevus, see pole laulupidu. Mina loen oma raamatutest tekste vaid lastega kohtudes. Las suured inimesed loevad igaüks oma kodus! Aga enne koju minekut võite kohvikus käia ja pitsi kangematki võtta. Mina ise kahjuks teiega koos jooma ei saa hakata, pean veel minema koeraga jalutama ja õhtul on mul Raadio 2 raadiosaade,“ räägib Kivirähk muhedalt.
Venda esitlusele toetama tulnud Juhan Kivirähk jutustab, et vanasti, kui kirjastajad raamatuesitlustel ka napsu ja suupisteid pakkusid, olid Andruse raamatuesitlused veelgi lühemad. „Kunagi kestis „Rehepapi“ esitlus vaid loetud minutid, sest kokkutulnutele pakuti viina, hapukapsast ja hapukurki,“ meenutab ta. „Minu mäletamist mööda ütles Andrus oma „Rehepapi“ kohta, et „Mis tast rohkem rääkida!“ ja läkski meluks,“ jätkab vend Juhan.
Meeldib maagiline realism
Kuigi ta oma raamatutes kirjutab kodukäijatest, libahuntidest ja mardustest, on Andrus Kivirähk päriselus oma sõnul väga ratsionaalne inimene, kes ei hooli mingitest üleloomulikest olenditest ega ka horoskoopidest ja ennustajatest.
„Aga oma loomingus kasutan ma mütoloogilisi tegelasi mõnuga, sest kirjanik ongi vaba ja ei pea ennast piirama reaalsusega. Ei pea piirama end sellega, et inimene ei saa libahundiks moonduda. Kirjanduses vabalt saab. See ongi maagiline realism, mis mulle nii väga meeldib, sest seal on kõik võimalik. Ka Kreutzwaldi lood on tinginud selle, et muinasjutulised tegelased on sellesse raamatusse tee leidnud. Mulle ei meeldi selline tavaline rutiinne elu, sõita õhtuti bussiga number kolm mõnda kauplusesse toidukraami järele. Kirjanduses on kõik võimalik. Võib vahepeal lendu tõusta või seaks moonduda. „Me seisame oma esivanemate õlgadel,“ on üks suur mõtleja kunagi öelnud. Mina seisan Kreutzwaldi õlgadel,“ mõtiskleb Kivirähk.
