„Lilledele värsket vett“, Valérie Perrin
|Prantsuse romaanikirjanik Valérie Perrin on sündinud 19. jaanuaril 1967. aastal. Tema teoseid on tõlgitud enam kui 30 keelde ja pärjatud mitmete mainekate kirjandusauhindadega. „Lilledele värsket vett“ ilmus 2018. aastal ja näiteks aastal 2020 oli see Itaalias enimmüüdud raamat. Eesti keeles ilmus romaan aastal 2022 kirjastuse Tänapäev „Punase raamatu“ sarjas ja selle tõlkis Pille Kruus. Kvaliteetne tõlkekirjandus on iga lugeja maiuspala ja seetõttu on menukirjanik Perrin võitnud ka ilukirjandust armastavate eestlaste südamed.
Pole siis ime, et siiamaani on romaanile „Lilledele värsket vett“ kuudepikkune järjekord. Siinkirjutaja oli näiteks ootejärjekorras 45. Raamatut tagastades ütles mulle üks raamatukoguhoidja, et praegu on järjekorras 37 inimest. Seepärast peavad kõik raamatu läbi lugema kahe nädala jooksul ja tähtaega pikendada ei saa, sest Rakvere raamatukogus on laenutamiseks ainult kuus eksemplari. Lugesin Perrini ülivõrdes suurepärase menuki läbi kolme päevaga, aga varem tagastama ei kippunud, kuna neid ridu arvutisse toksides tahtsin teda aeg-ajalt uuesti sirvida ja mällu talletada. Sest mis seal salata, poes maksab „Lilledele värsket vett“ üle 30 euro ja vahel tuleb krõbeda hinna tõttu ostmisest loobuda.
Romaani sündmustik hargneb lahti surnuaias. Peategelane Violette töötab kalmistuvahina ja see on parim, mis temaga naise eelnevat elukäiku silmas pidades juhtuda võis. Ta kasvas üles mitmes kasuperes ja lastekodus, kuna ema hülgas tüdruku juba sünnitusmajas. Väikseke jäi läbi ime ellu – ämmaemand soojendas siniseks tõmbunud vastsündinut radiaatori peal ja laps hakkas lõpuks normaalselt hingama.
Violette’i neiupõlvenimi oli Trenet, aga ta sai perekonnanimeks Toussaint, mis tähendab prantsuse keeles „kõik pühakud“, peale verinoorelt abiellumist endast kümme aastat vanema Philippega. Autor sedastab, et „selline nimi oleks pidanud temas kahtlust äratama, aga leidub ju ka inimesi, kelle perekonnanimi on Kevad ja kes ikka peksavad oma naist. Kaunis nimi ei takista kellelgi tõbras olemast“.
Violette tunneb oma hallatavat territooriumi – kalmistut läbi ja lõhki. Igale külastajale oskab ta öelda, millisesse tsooni kellegi lähedane või tuttav kadunuke maetud on. Hella südamega naine lohutab leinajaid ja trööstib lahkunute lähedasi. Vajadusel hoolitseb nende haudade eest ja kastab lilli, selle eest tasu võtmata. Küll on tal aga vahimajakeses lepatriinu kujuline hoiukarp. Kes soovib, poetab sinna veidi raha, mille eest Violette ostab surnuaias elavatele kassidele süüa.
Kalmistul töötavad kolm hauakaevajat ja küree, kellega Violette saab hästi läbi, pakkudes neile peale sooja tee ja küpsiste ka head seltskonda. Kuna Violette on hea kuulaja, pihib küree talle kord suure saladuskatte all, et ta tahaks lapsi. Osavõtlik Violette soovitab küreele leida tore naine ja abielluda, aga püha isa ei taha tsölibaadist loobuda, kuna armastab jumalat üle kõige. Esialgu tundub, et raamatu tegevustik jääbki vaikselt ja muhedalt kalmistule kulgema. Lugeda on mõnus, kohati naljakas, kuigi surnute riigis midagi naljakat justkui polegi.
Järsku teeb aga rahulikult kulgeva romaani faabula 180-kraadise pöörde, kui surnuaeda ilmub Julien Seul. Politseikomisaar, kes pöördub Violette’i poole palvega näidata talle hauda, kuhu on maetud mees, kelle viimsele puhkepaigale peab Julien matma oma ema tuhaurni, kuna nõnda oli ema enne siit ilmast lahkumist jätnud pojale täitmiseks viimse tahte.
Paralleelselt rullub romaanis lahti ka Violette’i traagiline elusaatus. Ja tema aastakümneid kestnud abielu vaimselt vägivaldse abikaasa Philippe Toussaintiga ning poega kaitsva ja Violette’i alandava ämmaga, kellel ei leidu mitte kunagi mitte ühtegi head sõna õblukese noorukese minija kohta. Uskumatu, kuidas Violette kannatas ainult selle nimel, et ei tahtnud lõhkuda perekonda, mida tal endal üles kasvades polnud. Ta töötas abikaasa eest, langetades ja tõstes raudtee tõkkepuud ligi viisteist korda päevas. Oma palga eest ostis ta perele süüa ja lapsele riideid. Philippe aga kas magas kodus või lahutas meelt mängukonsooliga. Laisklemisest tüdinenud, sõitis ta ringi uhke, onu kingitud mootorrattaga ja pettis Violette’i võõraste naistega.
Kui töö raudteel tõkkepuu automatiseerimise tõttu otsa lõppes, suundusid Toussaintid tööle kalmistule. Violette pidi Philippe’i veenma, öeldes mehele, et „surnutega on kindel tööaeg ja nad teevad vähem kära kui rongid“. Philippe pidas kalmistul vastu lühikest aega ja läks ühel päeval sõna lausumata kodust minema, jättes Violette’i teadmatusse tervelt kaheksaks aastaks.
Perrin lahkab romaanis ausalt ja avameelselt inimlikke tundeid nagu armastus ja selle lakkamine, abielurikkumine, lähisuhte vägivald ja sellest tingitud saatusele alistumine. Samuti käsitleb autor silmi avavalt surma teemat ja toimetulekut leinaga.
Arvan, et Valérie Perrini hingekriipivalt siiras romaan pakub tuge nii mõnelegi lugejale, kes on kas hiljuti lähedase kaotanud või kardab surma. Ta annab jõudu leppida paratamatusega, et ükskord me sureme niikuinii.
Tsiteerin autorit: „Surm ei puhka. Ta on olemas kõikjal. Ta on nagu koer, kes meil pidevalt jalge vahel siiberdab, kuid kelle kohalolekut märkame alles siis, kui ta meid hammustab. Või veel hullem, kui ta hammustab mõnda meie lähedast.“
„Romaan „Lilledele värsket vett“ troonib Eesti Rahvusraamatukogu koostatud 2024. aasta üleriigilise raamatute laenutuste topis 13. kohal. Rahva Raamatu 2024. aasta 100 parima ja enimmüüdud raamatu nimekirjas aga auväärsel 16. kohal.
Jagan kiidusõnu tõlkijale Pille Kruusile, kes on pannud selle suurepärase teose prantsuse keelest armsasse ja keeleliselt kütkestavasse emakeelde. Tänaseks on Kruus tõlkinud eesti keelde ka Perrini romaanid „Pühapäeva rüppe unustatud“ (2023) ja „Kolm“ (2024).
Ülle Kask