Muljetavaldav stsenaristidebüüt Jo Nesbølt
Norra krimikirjanik Jo Nesbø on kõikidele põhjamaise krimi sõpradele ammu tuttav nimi. Eelmisel nädalal jõudis Netflixi vahendusel eetrisse tema stsenaristidebüüt telesarja näol. Asuge kohe vaatama, see on väga hea.
Margit Adorf
Jo Nesbø romaanide alusel on varemgi tehtud nii telesarju kui ka filme, kuid praegune väljalase on eriline selle poolest, et siin on romaanide autor ise enda romaanidest kokku pannud stsenaariumi, tavaliselt kirjutab stsena keegi teine. Tiitrites on kirjas, et sari põhineb romaanil „Vereteemandid“ („The Devil’s Star“, norra k: „Marekors“, 2003), mis eesti keeles ilmus 2019. aastal kirjastuselt Varrak, Maarja Siineri tõlkes. Varrakult on ilmunud terve hulk teisigi Jo Nesbø romaanide tõlkeid ja ka sarjas on Nesbø kasutanud elemente teistest romaanidest, keskendudes siiski sellele ühele mainitud loole.
Peategelaseks on nordic noir’ile kohaselt alkoholisõltuvusega kimpus olev erinevate eluprobleemidega heitlev, kuid väga andekas detektiiv Harry Hole (Tobias Santelmann). Tema otsene ülemus Bjarne Møller (Anders Baasmo) ähvardab teda pidevalt lahti lasta ja sunnibki teda lahkuma, kuid nii nagu ta varem on andnud Hole’le uue võimaluse, tuleb tal seda ka seekord teha. Politseijaoskonnas töötab ka kriminaalne politseinik Tom Waaler (Joel Kinnaman), kelle süüs Harry on kindel, kuid ta peabki nüüd koguma asitõendeid, et see nii on. Muidugimõista pole see kuigi lihtne, sest ega psühhopaatpolitseinik ei ole loll ja teeb kõik, mis võimalik, et jälgi segada, samal ajal üha uusi kuritegusid toime pannes.
Harryl on ka suhe naise Rakeliga (Pia Djelta), kes teda armastab, kuid mehe alkoholilembus on suhte arendamisel suureks takistuseks, nii et vahepeal tegeldakse ka selle teemaga. Lisaks on Rakelil poeg Oleg (Maxime Baune Bochud), kes omakorda püüab mõista Harry olemust ja leppida sellega, et ta on olemas ja et teda ei ole olemas. Kui harilikult krimisarjades suhteliini sisse ei tooda, siis siin see osa lisab loole sügavust ja on ka hästi välja mängitud.
On kriitikuid, kes heidavad sarjale seda ette, et liiga palju on tegelasi ja erinevaid tegevusliine, erinevaid juhtumeid, kuid mina nende sekka ei kuulu. Jube tüütu on vaadata selliseid Hollywoodi sarju, kus nämmutatakse mingit ühte pisiasja tund aega ja selle nämmutamisega eriti kuskile välja ei jõutagi. Mõttetu on oma aega raisata sellisele sarjale, mille saad enamaltjaolt lihtsalt edasi kerida. Siin õnneks nii ei ole, kogu aeg on midagi juhtumas, uusi tegelasi lisandub, kuid eelmised ilmuvad taas pildile seoses juba toimunud sündmustega ja see tihedus on hea, hoiab tempot ning köidab tähelepanu.
Eraldi tahan vaimustust jagada sarja soundtrack’i ehk muusikavaliku üle – siin on mängus kaks tegijat, muusika on loonud, esitanud ja teiste artistide palasid valinud tumeda popi kuningas Nick Cave ja helilooja Warren Ellis, kes on samuti Nick Cave’i bändi liige. Muusikat võib siin pidada omaette pärliks ja kui soovite kuulata soundtrack’i, siis näiteks Spotifys on 61 muusikapalast koosnev ametlik neli tundi kestev list olemas. See on hästi läbimõeldud ja stiilipuhas, sobib suurepäraselt sarja tumeda meeleoluga, kuid samas ei muutu liiga kleepuvaks, vaid on hoogne ning visuaalset lugu toetav. Võiks öelda, et tegemist on perfektse sümbioosiga. Enamus laule on küll inglise keeles, kuid siin on siiski kasutatud ka skandinaavia artistide muusikat. Kui ma oleks norrakas ja tahaks iriseda, siis siin oleks vingumise koht – kas siis norra heliloojaid ei leidunud, et pidi austraallased muusikat looma kutsuma? Aga mittenorrakana ütlen, et õige valik.
Aga Norra näitlejatest näeb ekraanil absoluutset tipptaset ja rolliesitused on stiilipuhtad ning loomulikud. Netflixist vaatamise miinuseks on see, et valikus ei ole eestikeelseid subtiitreid, küll aga on võimalik kuulata heli kas originaalis või näiteks inglise keeles. Inglise keelt kuulasin, et aimu saada dubleerimise kvaliteedist ja peab tunnistama, et seekord on ka inglise keelega päris hästi vaadatav. Mõnikord, eriti saksa sarjade puhul, on ingliskeelne dublaaž häirivalt puine. Muidugi soovitan vaadata originaalkeeles, tiitreid saab võtta teile sobivas võõrkeeles, mida oskate.
Režissööride osas – sarjale kohaselt ei ole siin ainult üks režissöör, kuid õnneks pole ka igal osal eraldi režissööri, neid on vaid kaks: Øystein Karlsen ja Anna Zackrisson. Kuid operaator on sama – Kanada operaator Ronald Plante, kes on pikka aega töötanud just telesarjade peal ning oma töö eest ka mitmeid preemiaid pälvinud. Visuaali poolest on sari ühtlane ja meeldivalt sügavatoonilise koloratuuri ning meeleoluga.
Ahjaa – laipu on mitmeid ja on ka tapmisstseene, verd voolab ja pritsib ja seda on edasi antud mõnevõrra jõulisemalt kui pehmemates Hollywoodi sarjades. Otseselt nii hull ei ole, et krimisõber ehmuks, kuid nõrgema närviga inimese võtab mõne koha peal silma kinni pigistama küll. Lastele pigem ei soovitaks, aga eks ise teate, teismeline võib juba vaadata küll, kui krimižanr meeltmööda.
Kes nüüd sarja jutti ära vaatab ja sooviks veel, siis praegu ei saa seda lootust anda, et sarjale tuleks ka teine hooaeg, sest esimene on väga värskelt välja tulnud ja lihtsalt veel ei ole otsustatud, kas tehakse lisa. Arvestades, et kriitikute vastuvõtt on olnud soe ja sari on saanud ka hindamisplatvormidel kõrgeid punkte, siis lootust on.
Seni aga võite näiteks laenutada Teliast või AppleTV kaudu filmi „Lumememm“ („The Snowman“, 2017), mis on vändatud Nesbø samanimelise krimiromaani ainetel. Filmis teeb Harry Hole’i rolli Michael Fassbender. Paraku pean ütlema, et film on pigem keskpärane ja sarja stsena ning sarja peaosaline Tobias Santelmann on paremad. Aga eks see ole maitse asi, igal juhul soovitan värske seriaaliga proovida ja olge valmis selleks, et te ei suuda enne lõpetada, kui sarja kõik 9 osa on ühe jutiga vaadatud.
