Muttatambitud vaatamisväärsus
Jäädes valdava osa kriitikutega eriarvamusele, arvan, et sel nädalal esilinastuv film „Loodusjõud“ on omas žanris täiesti vaatamisväärne film.
Margit Adorf
Kui võrdlema hakata praegu kinos jooksvate märulitega, siis näiteks „Ava“ on kordades halvem film kui „Loodusjõud“. Ometi tambitakse viimast rohkem ja ma leian, et täiesti ülekohtuselt.
Kui aus olla, siis ega „Loodusjõud“ ei ole mingi superäge seninägematu stsenaariumiga vaimustav šedööver, küll aga võib linateose kohta öelda, et see on korralikult tehtud ja täiesti nauditav. Leiab plusse ja miinuseid, minu jaoks jäävad plussid peale.
Vaatama asusin filmi suure eelarvamusega ja esimesed kaadrid vaid kinnitasid kartust, et tegemist saab olema jubeda käkerdisega. Avakaadrid jätsid mulje, et tulemas on heal juhul väga vilets telefilm. Kui aga nigelavõitu sissejuhatus välja arvata, siis õige pea läks lugu hooga käima ja vedas peaaegu lõpuni välja.
Lõpule peab ette heitma, et see oli liiga rutakas ja järsk, kuigi kõik otsad said kenasti kokku sõlmitud. Seega kokkuvõttes on film ebaühtlane, algus ja lõpp on lontis. Ning kes tahab väga kritiseerida, see leiab erinevaid vingumise kohti küll ja kuhjaga.
Aga siiski – suuremaltjaolt on film täiesti küps ja maitsev toode. Eelkõige kiidaksin mina just stsenaariumit, sest pingelised kohad ja hingetõmbepausid on kenasti tasakaalus. Kõik tegelased on samuti hästi välja joonistatud, neile saab kaasa elada.
Moodustuvad erinevad duod, kus tegelased vaheldumisi üksteise tausta avavad. Isa ja noor politseinik, kaks politseinikku, isa arstist tütar ja politseinik, mustanahaline ja sakslane jne. Näitlejad on oma ülesannete kõrgusel ja mängivad oma rollid välja täiesti usutavalt.
Kehva filmi kaks kõige häirivamat asja on alati esiteks tuim stsenaarium ja teiseks veel tuimemad näitlejad. Selles filmis nii ei ole.
Stsenaariumi nõrga kohana võib välja tuua, et taustaks olev torm ei tundu filmireaalsuses üldse nii tugev, kui seda sõnades väljendatakse. Torm kui loodusjõud on ära märgitud lausa pealkirjas, kuid filmis endas ei muutu see kordagi mingiks hulluks takistuseks.
Lugu hakkab hargnema Puerto Ricos, kus pätid röövivad ühe vanadaami pangalaeka sisu ja lähevad seejärel suurema noosi järele. Tegemist on röövlitega, kes ajavad taga hinnalist kunsti, maale, mille väärtus ulatub miljonitesse dollaritesse.
Linnale anti tormihoiatus ja seetõttu on elanikel käsk evakueeruda. Majad on tühjad, pahalastel peaks olema hea kerge saak, kui nad vaid teaks, kust otsida. Juhuse tahtel satuvad sinna majja pättidega samal ajal aga ka politseinikud, kes läksid tegelikult hoopis kauplusekaklust lahendama.
Tormis seisev tühi hoone saabki märuli mängumaaks, kus annab kasutada erinevaid tühje kortereid, ronida mööda treppe ja tellinguid, kukkuda trepist alla, ronida akendest sisse jne. Kogu lugu on vürtsitatud ka sõbraliku noodiga, on armastust, on kibedust ja nalja saab ka. No mida sa hing veel ihkad?
Linateos on igal juhul väga meelelahutuslik, pinge on täiesti olemas, pidevalt midagi juhtub, venima lugu ei hakka. Ka operaatoritööle ei tahaks midagi ette heita, sest siin on korralikke emotsionaalseid suurplaane ja märulistseene. Praegusel filmipõua ajal vägagi värskendav briis.
Ja Mel Gibson, kuidas tema siis on? Normaalne, ta ei pea mitte millegi pärast häbi tundma. Gibson mängib vana politseinikku, kes poole filmi pealt surma saab ja tema roll on täiesti piisavalt pikk ning kandev, et mitte seda nimetada niisuguseks tööotsaks, mida häda pärast tegema oleks pidanud.
Arvestades, et stsenarist Cory M. Milleri jaoks on see esimene täispika filmi stsenaarium, siis ütleks, et igati tubli saavutus, just loo tiheduse poolest. Ma loodan, et ta ei heitu kriitikute liiga rangest vastuvõtust ja kirjutab edasi.
Meelelahutusena on linalugu oma ülesannete kõrgusel. Parimate kinofilmide tasemeni ei küündi, kuid kindlasti ei ole see nii hull kõnts nagu internetiportaalide arvajad kirjutavad. Korralik keskmise tasemega märul, kui soovite natuke lobedat põnevust, siis seda see film pakub.
Mel Gibson mängib erruläinud politseinikku. Foto: pressimaterjalid
