Politseiniku töö võiks olla auasi

isikulugu Tarvo Kruup

Väike-Maarjast pärit Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri juht Tarvo Kruup on ametkonna Lääne- ja Ida-Virumaa tööd juhtinud juba veebruarist, mil tema ametisse nimetamine tuli ka ta enda sõnul paljudele üllatusena.

Seidi Lamus-Tšistotin

Natuke üle poole aasta on prefektil kulunud sisse elamiseks ja selleks, et koos oma meeskonnaga tulevikuplaane seada. Vast seetõttu on ta kõrvale jäänud ka meediakärast ja ega ta soovigi olla nägu ekraanil, vaid eelistab, et võimalikult palju politseinikke avalikkusega suhtleks ja oma valdkonna kohta selgitusi annaks. Päris kabinetiseinte vahele pole aga Kruup jäänud ja on käinud kohtumas oma endiste koolide õppijatega – seda siis nii Väike-Maarjas kui ka Paikusel.

„See ei ole ainult ennetustöö ja eeskätt räägin noortele, kui põnev on politseitöö. Tahan noortele öelda, et nad õpiksid nüüd ja praegu, kui on õppimise aeg. Räägin, kuidas ma ise Lasnamäele noore politseinikuna tööle asudes tihtilugu pärast tunde jäin, sest õigel ajal jäid nii mõnedki asjad õppimata.“

Kiire karjäär

Paikusele asus Kruup õppima 2002. aastal ja väga kiire karjääri kohta lausub, et selle taga on palju tööd, sest miski ei tule niisama. Kuid samas on prefekti sõnul saatnud teda ka tohutu vedamine, sest juhuste tõttu sattusid talle uurida väga põnevad ning paratamatult ka avalikkuses suurt kõlapinda leidnud juhtumid. „Võib-olla on ka see aidanud mul rohkem silma jääda ja selliseid pakkumisi olengi saanud,“ mõtiskleb politseikapten.

Tagasi Virumaale jõudis Kruup, kui 2014. aastal tehti ettepanek hakata Ida prefektuuri kriminaalbüroo juhiks, mis tähendas 150-liikmelise meeskonna juhtimist. Kuigi varasemat juhtimiskogemust polnud, oli tegemist põneva väljakutsega, sest Kaitsepolitseis oldud aastate jooksul puutus Kruup väga palju kokku just Ida-Virumaa piirkonnaga ja oli seestpoolt näinud kohti, mida parendada saaks.

Avalikkuse ette sattus prefekt seoses Varvara looga, mille kohta lausub ise, et tema liitus siis, kui lõviosa tööst oli juba ära tehtud. Politsei jõudis DNA proovide abil tõenäolise mõrvarini, kes oli aga mõne aja eest endalt elu võtnud. Tõsiasi, et nii raskes juhtumis ei olnud võimalik kurjategijat kohtu ette viia, on Kruubil ja kogu tema meeskonnal südame peal tänaseni. „Kriminaaluurija töö on nagu iga teine, aga lapsed on need, kes teevad asja raskeks.“

„Kõik ametid on politseis olnud minu jaoks põnevad, aga prefektitöö on olnud kõige keerulisem üleminek. Nii suure ja kogu Eesti jaoks olulise meeskonna eestvedamine on ikka tohutu vastutus,“ mõtiskles prefekt oma tänaste ametikohustuste üle. Kõige rohkem tunneb puudust, et pole mahti tegeleda sellega, mida hing ihkab – ehk käia sündmuskohtadel ning vahetult uurida kuritegusid. Lisaks tööle on ta pühendanud end taas õpingutele ja nii ei jää piisavalt aega ei perele ega ka korvpallile.

Palli põrgatas endine sportlane viimati aasta tagasi ja mänguoskust kommenteeris ise: „Pall hakkab juba platsil segama.“ Samas tõdes prefekt, et korvpall andis talle ellu tohutu pagasi – nii suhted kui distsipliini. Suvised korvpallilaagrid olid üles ehitatud sõjaväelisele korrale ja nii polnud hiljem ajateenistuses mingeid sisse elamise probleeme. Populaarse võistkonnaalana on paljud inimesed korvpalli mänginud ja nii on tekkinud justkui oma kommuun.

Meie Virumaa

Küsimusele, kumb hetkel rohkem kodu on, kas Lääne- või Ida-Virumaa, vastab Kruup, et Avinurme: „Aga me võiks pingutada selle nimel, et oleks üks ühine Virumaa.“  Prefektuuri peamaja asubki keset Virumaad – ühele poole jääb Narva ja teisele Rakvere – Jõhvi kenasti nende vahel.

„Politsei pakub teenust ja teenuseks on see, et inimestel oleks turvaline. Samas turvalisuse tähendus on siin ja sealpool kahe Virumaa piiri mõneti erinev. Ja kui rääkida teenusest, siis peame pakkuma seda, mida tellija küsib,“ selgitas prefekt kahe Virumaa erinevust oma töö spetsiifikast lähtuvalt. „Juba tellija on väga erinev – vaatab teist televisiooni, loeb teisi lehti ja võib-olla isegi sööb teistsuguseid asju.“

Lääne-Virumaal on Tapa on jällegi pidevalt politseipatrullidega mehitatud ja selle põhjuseks pole mitte liitlasvägede paiknemine, vaid rahvastiku hüppeline kasv. „Kui üks pere elab üksikul saarel, peab ta ise vaatama, kuidas teenuseni jõuda. Kui aga saarele kolib tuhat inimest juurde, tuleb politsei nendeni viia. Olgu siis Tapal selle põhjuseks liitlasväed või lihakombinaadi ehitus, lihtsalt elanike arvu järsk suurenemine tingis ka politsei senisest suurema kohalolu tagamise,“ selgitas Kruup.

Kuhu edasi?

Kui politseis töötavad inimesed on läbilõige kogu ühiskonnast nagu muudelgi erialadel, siis prefekt on enda jaoks läbi mõelnud kaks tuleviku eesmärki. „Politseiametnik võiks olla eeskujuks ka muul ajal kui ainult vormi kandes. Meil on organisatsiooni kultuurilises mõttes kolm väärtust – avatus, tarkus ja inimlikkus. Sooviks, et see ei jääks vaid organisatsiooni, et kui mundrit seljas pole, siis justkui polekski avatud, tark ja inimlik. Meie ametnikud peaksid tundma uhkust ja kui tunned uhkust oma töö üle, ei suhtu keegi sinusse ka halvasti.“

Ühiskonnalt ootab prefekt märkamist ja sekkumist – mitte, et keegi ise halbu olukordi lahendama tormaks, vaid et õpitaks selgeks see ainuke number 112 ja juletaks ka helistada. „Kusagilt on liikvele läinud legendid, et kui teatad purjus juhist ja too osutub kaineks, saab helistaja karistada. Käsi südamel, see ei ole nii,“ muretses Kruup levima hakanud väärarusaamade pärast.

Teise valukohana nimetas politseikapten seda, et ühiskonnas rikutakse ja ka tolereeritakse reeglite rikkumist. „Valusaks näiteks on seegi, kui kevadel kaks alkoholijoobes meest Haljala juures liiklusõnnetuses hukkusid. Pärast sai erinevatest kommentaariumitest lugeda, kuidas neid juba varem märgati, aga miks siis ei teatatud? Paari-kolme õlle joomine on justkui külatraditsioon ja tava, samas aga ei anta endale aru, et seal samas tee ääres jalutab võib-olla naabri laps, müts silmini peas, ning ongi õnnetus käes.“

„Me teeme tööd selle nimel, et politseiamet muuta noorte seas veelgi atraktiivsemaks ja Sisekaitseakadeemia ukse taha tekiks veel pikem järjekord. Näiteks Soomes on politseiniku amet noore jaoks väga populaarne ja sageli tuleb koolilõpetajatel kõvasti pingutada, et üldse politseisse tööle saada. Suur rõõm on selle üle, et politseikolledžisse pääsemiseks on suur konkurss tekkinud,“ tundis prefekt heameelt. „Tulevikus aga võiks ka Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli tudengid meid palju rohkem üles leida.“

Foto: Politsei- ja Piirivalveamet