Väikeste kohtade kadunud pojad
Rakvere Teatri suvelavastus „Lahkumine“, mille publik mullu soojalt vastu võttis ja aasta lemmikuks valis, jõudis tänavu taas Loobu mõisa aidas vaatajate ette. Veel juuni lõpuni on huvilistel võimalus seda teatrielamust kogema minna.
Näitlejaansamblis astuvad nooremast põlvkonnast üles Johannes Richard Sepping, Rainer Elhi ja Laura Niils, kogenud staaridena aga Ülle Lichtfeldt ja esmakordselt mõnes Rakvere lavastuses kaasa tegev Jaan Rekkor (Eesti Draamateater, Endla). Palusime Jaanil seda tänapäeva Iiri talus toimuvat lugu kommenteerida.
Mis selle iirlaste-eestlaste väidetava sarnasuse taga peitub, et nende näidenditel on Eestis nii hea minek?
Esiteks muidugi värvikad reljeefsed karakterid, milles on tõesti midagi eestlaslikku. Kõik see maa küljes rippumine, maa ja töö väärtustamine. Kehvades oludes oleme mõlemad olnud, mõlemat on ajaloos räsinud naabrid ja katkud, sellest on mõlema iseloomu siginenud kangust ja jonni. See komme kanda taaka, süüdistada ennast ja teisi. Selgus, kuidas edasi elada, tuleb meile raskelt kätte. Kõik matame endasse, ei näita välja. Mis ei ole iseenesest halb ega hea, lihtsalt me oleme sellised. Kuid et punnseisudest on olemas väljapääs, selle meenutamises ongi antud näitemängu väärtus. Sõnastatakse väga ilmekalt üldinimlikke asju, millega on kokku puutunud igaüks.
Sa oled ju ise samuti maapoisi taustaga?
Raplamaalt Juurust. Jah, lõhnu nendes lugudes vean ma kohe ninaga. „Lahkumine“ näitab minu meelest, kuidas väikestes kohtades sageli tuntav äraigatsus, mida kehastab Johannes noorema perepojana, võib olla soov pääseda millegagi pahuksis olekust, põgeneda kuhugi, kuhu lahendamata küsimused siiski järgnevad. Tema kojusaabumine, mis käivitab sündmused, on märk, et ärajooksmine polnud vastus, olgugi noorel inimesel suures linnas eneseotsingutega lihtsam tegelda.
Aga kuidas iseloomustad enda tegelaskuju?
Ta ei ole päris tüüpiline – kui sedasorti talulugudes on isa enamasti range kuju, siis tema on elu nautiv mõnus maamees. Oma leebuses võiks teda jõulise abikaasa kõrval vanade mõõdupuude järgi isegi tuhvlialuseks nimetada. Ometi on ta rasketel hetkedel pere piksevarras ja tasakaalustaja, lepituse otsija ja mõistuse hääl. Selles näidendis oleksid lemmiklapsed vanematel nagu vahetusse läinud – minu tegelane unistab õpetatud pojast, kel poleks isaga tegelikkuses eriti ühist, sellal kui tallu paigale jäänud poega, kes alati kohal, peab enesestmõistetavaks. Mitte asjata pole autor teksti sisse kirjutanud piiblimotiivi kadunud pojast.
Samas jääb näidendis kokkuvõttes kõlama helge noot.
Eks piibliski saab kadunud pojast leitud poeg. Andestamine on tähtis. Et edasi elada, on vaja andestada endale ja teistele, seda räägib see tükk.
Kuulutaja
