1988. aasta Armeenia maavärin: kümme Hiroshimat

täna maailmas

 7. detsembril 30 aastat tagasi toimus hirmus loodusõnnetus, mis 30 sekundi jooksul hävitas umbes poole Armeeniast ja tappis kümneid tuhandeid inimesi. See oli üks võimsamaid ja hukatuslikumaid maavärinaid inimkonna ajaloos.

Allan Espenberg

Kohutavate tulemustega maavärin leidis aset 7. detsembril 1988. aastal kell 11.41 kohaliku aja järgi, kui inimesed olid juba oma töökohtadel ja õpilased koolitundides. Järgnenud pool minutit muutis tuhandete inimeste saatust. Võimsad maa-alused tõuked pühkisid maapinnalt mitu linna ja kümneid külasid, varemeteks varisesid elumajad, poed ja koolihooned. Arvatakse, et selles tragöödias hukkus umbes 25 000 inimest (teistel andmetel 50 000 või isegi veel rohkem), invaliidistus 140 000 inimest, pool miljonit inimest jäid aga ilma oma kodudest.

Kõige rohkem sai kannatada Spitaki linn, kus maavärina tugevuseks mõõdeti enam kui 7 (mõningatel andmetel koguni 10) magnituudi Richteri skaalal. Spitak hävines peaaegu täielikult. Hiljem selgitasid spetsialistid välja, et maavärina epitsentris oli vabanenud energia võimsus võrdne umbes kümne Hiroshimale heidetud tuumapommiga. Ka Tšernobõli tuumaõnnetusest oli Armeenia maavärin mitu korda võimsam.

Appi tulid paljud riigid

Selle hirmsa sündmuse pealtnägijad jutustasid, et maavärina esimestel sekunditel hüplesid ja võbelesid suured majad tõugete tulemusel ning siis varisesid täielikult tolmuks ja rusuhunnikuks, jättes enda alla kõik, kes nendes majades sel hetkel viibisid. Need aga, kes olid tänaval, ei suutnud maa värisemise tõttu jalgel seista. Paanikasse sattunud inimesed kogunesid suurematele väljakutele ja parkidesse, kuna kartsid jääda varisevate majade alla.

Sel traagilisel päeval hävitas loodusjõud mitusada kooli ja lasteaeda, enam kui 400 haiglat ja polikliinikut, 230 tööstusettevõtet, sadu kilomeetreid autoteid. Kuna maavärin leidis aset üsna ootamatult, siis hakkas abi kohale jõudma alles teisel-kolmandal päeval, kui Jerevani ja Leninakani (praeguse Gjumri) lennuväljadele jõudsid esimesed lennukid arstimite, doonorvere, rõivaste ja toiduainetega.

Seejuures saadeti abi mitte ainult Nõukogude Liidu erinevatest paikadest, vaid ka paljudest välisriikidest. Räägitakse koguni enam kui 110 riigist, mis tulid armeenlastele appi.

Näiteks tuli humanitaarabiga isiklikult kohale Armeenia päritolu tuntud prantsuse laulja Charles Aznavour (1924–2018), kes kirjutas Armeenia maavärina ohvrite mälestamiseks laulu „Pour toi Arménie” (Sulle, Armeenia!), mis saavutas väga suure populaarsuse. Aga Aznavour ise nimetati tema humanitaaralase töö eest Armeenia rahvuskangelaseks ja talle anti ka Armeenia kodakondsus.

Katastroofijärgne olukord

Paljud inimesed said oma majade rusude all surma, kuid leidus ka neid, kel oli õnne betoonplokkide vahel ellu jääda. Lõksu jäänud inimestel tuli liikumatult ja söömata-joomata olla rusude vahel mitu päeva, enne kui osad neist päästeti.

Mõned pääsemislood on saanud ka laialdasemalt tuntuks – näiteks Emma Akopjani ja tema kolmekuuse tütre Mariami lugu. Emma ja Mariam jäid oma maja varemetesse vangi seitsmeks päevaks ja ainult tänu imele õnnestus neil ellu jääda ja välja pääseda. Alguses toitis Emma tütart rinnaga, aga kui piim kadus, siis lõikas endale sõrme ja toiduks kõlbas ka veri.

Kui paljud inimesed olid mures oma lähedaste saatuse pärast ja püüdsid neid üles otsida, siis leidus ka neid, kes soovisid teiste arvel rikastuda. Marodöörid röövisid panku ja kauplusi ega kartnud sisse põigata ka tavainimeste korteritesse ning majadesse, et sealtki võõraid asju pihta panna. Ei põlatud isegi surnutelt kuldehteid varastada ja sõrmuseid hukkunute sõrmest ära kiskuda. Et suurt röövimislainet pidurdada ja ka abivajajaid abistada, saadeti kannatanutele appi 20 000 sõjaväelast.

Mitmest vanglast ja kolooniast vabastati kannatanute ja hukkunute sugulasi, et nad saaksid rusude koristamisel ja ellujäänute otsimisel olla abiks. Vabadusse lasti 250 inimest, kes naasid nädal hiljem korralikult vanglasse. Vaid üks vangidest pani plehku, kuid temagi saadi varsti kätte ja toimetati trellide taha tagasi.

Kui Nõukogude Liidus oli tavapäraseks tegevuseks olnud suurte looduskatastroofide ja tehnoloogiliste õnnetuste varjamine, siis seekord talitati teistmoodi. Arvatavasti oli põhjuseks Mihhail Gorbatšovi uutmispoliitika. Nii oli 7. detsembri õhtul eetrisse läinud keskne uudisteprogramm Vremja peaaegu täielikult pühendatud Armeenia maavärinale.

NSV Liidu riigipea Gorbatšov katkestas ka oma visiidi Ameerika Ühendriikidesse ja sõitis katastroofipiirkonda armeenlastele toetust avaldama. Tunnistajate sõnutsi olevat Gorbatšovi abikaasa Raissa purustuste suurt ulatust nähes nutma puhkenud.

Väljatõste:

Armeenia 1988. aasta maavärinast on vändatud mitu mängufilmi. Eelmisel kuul linastus üks neist, kui kinodesse jõudis vene lavastaja Aleksandr Kotti film „Spitak”, mis jutustab kolmest esimesest päevast maavärinajärgses Armeenias. Venemaa ja Armeenia kineastide koostöös valminud filmi peategelaseks on Moskvas elav armeenlane, kes loodusõnnetusest kuuldes sõidab kodumaale, et üles otsida oma perekond. Armeenia on saatnud selle filmi kandideerima Oscari auhinnale parima võõrkeelse filmi kategoorias.

 

Kokkuvarisenud hoone Leninakanis.

Foto: wikipedia.org

Add a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga