Täna on Festivus – alternatiivne püha traditsioonilistele jõuludele

Täna, 23. detsembril tähistatakse maailmas hulgaliselt erinevaid ilmalikke ja usulisi pidupäevi, kuid üks neist on väga iseäralik ja võlub miljoneid inimesi maailmas. Selleks on jõulupidustustele vastanduv Festivus, mis sai alguse juba 1966. aastal.

Allan Espenberg

Et jõuluaja jõhkrat ja pealesunnitud kommertsialiseerumist mõnitada ja taunida ning anda inimestele võimalus tähistada jõuluaega teistmoodi, mõeldi välja alternatiivne paroodiahõnguline tähtpäev – Festivus, mida tähistatakse iga aasta 23. detsembril. Päeva nimetus võib tuleneda ladinakeelsest sõnast festivus, millel on palju tähendusi – lõbus, kelmikas, huvitav, rõõmus jne, või sõnast festus (pidulik, pidupäevane) või kõige tõenäolisemalt hoopis sõnast festum (pidupäev, pidulik sündmus, pidusöök).

Kuusepuu asemel on metalltokk

Festivuse põhimõtteks on pidutseda ilma igasuguse kaubandusliku ja religioosse sunduseta ning see sekulaarne püha sisaldab endas mitmeid tegevusi. Näiteks eksisteerib kaebuste läbivaatamise nõukogu (Airing of Grievances) – see on koosolemine pere või sõpradega, kellega arutatakse, kuidas te olete üksteist möödunud aasta jooksul kurvastanud või pahandanud. Samal ajal toimub pidusöök (Festivus dinner) ning kokkusaamine lõpeb suure vägitükiga (Feats of Strength), milleks perekonnapea valib seltskonnast kellegi välja ja asub temaga põrandal maadlema. Traditsiooni järgi lõpeb Festivus alles siis, kui perepea on vastu maad surutud. On veel olemas Festivuse „imed“ (Festivus miracles), mis märgistavad kergesti seletatavaid sündmusi.

Metsast toodud värske kuuse asemel kasutatakse jõulupuuna tavaliselt siledat alumiiniumvarrast või muud metallist teivast (Festivus pole), sest kaunistused ja dekoratsioonid (kuusekard, ehted, kuulid ja tilinad) juhivad tähelepanu tähtpäeva tõeliselt mõttelt kõrvale. Festivuse peamiseks sümboliks peetaksegi ehtimata metallist tokki, mis kehastab vähenõudlikkust ja lihtsust, samal ajal kui jõulude sümboliks on kallihinnaline kuusk. Festivuse loosungiks on „A Festivus for the rest of us“ ning pidupäevasooviks „Happy Festivus!“

Kell kotis – mis müstika?

Kui jõulud on pigem usuline püha, siis Festivus on kindlalt ilmalik püha. Ajakirjanik Allen Salkin nimetas Festivust täiuslikuks ilmalikuks teemaks, mis on vastuvõetav kõigile inimestele, et korraldada kohtumine detsembrikuus.

Festivuse väljamõtlejaks oli 1966. aastal USA kirjanik ja ajakirjatoimetaja Daniel Lawrence O’Keefe (1928–2012), meenutamaks sellega esimest kohtumist oma tulevase abikaasa Deborah’ga. Nagu O’Keefe ise ütles, Festivuse nimi „lihtsalt kargas äkitselt pähe“.

1982. aastal avaldas Daniel O’Keefe raamatu „Varastatud välk: maagia sotsiaalne teooria“, milles kirjeldatakse omapäraseid rituaale ja nende sotsiaalset tähtsust, mis on tihedalt seotud Festivuse traditsiooniga. Los Angeles Timesi raamatuarvustuses nimetati seda teost sotsioloogia, antropoloogia ja psühhoanalüüsi suurejooneliseks sünteesiks, aga The New York Timesi sõnul on see võimas väljendus selle kohta, kui sügavalt on maagia ühiskonda juurdunud.

CNN-i saates 2013. aastal Festivusest rääkides märkis Daniel O’Keefe’i poeg oma kogemusest selle tähtpäeva tähistamisel. Tema isa, kes mõtles välja Festivuse kombed, ei kasutanud pühade peamise atribuudina mitte alumiiniumposti, vaid kella seinale löödud kotis. Igal aastal oli kott erinev ja see sisaldas harva sama kella, kuid sein oli alati sama. Isa naelutas koti salaja ja näitas seda siis uhkelt perele. Noorem O’Keefe rääkis: „Püha tõeline sümbol oli kell, mille mu isa igal aastal kotti pani ja seina külge naelutas… Ma ei tea, miks, ma ei tea, mida see tähendab. Ta ei rääkinud mulle kunagi. Ta ütles alati: „Sa ei peaks sellest teadma.““

Populaarsus tuli „Seinfeldiga“

1960. aastatel ja järgmistel aastakümnetel see pidupäev veel laialdaselt ei levinud, kuid tuntus ja tunnustus ei jäänud tulemata. Rohkesti populaarsust – sealhulgas Ameerika Ühendriikide kõrval ka paljudes teistes riikides (Hispaanias, Argentinas, Mehhikos, Saksamaal ja mujal) – võitis Festivus juurde pärast selle tähtpäeva mainimist 18. detsembril 1997. aastal esilinastunud kuulsa huumoriseriaali „Seinfeld“ 166. jaos „The Strike“.

Nimelt oli seriaali üheks stsenaristiks Daniel Lawrence O’Keefe’i poeg, eesnimega samuti Daniel, mistõttu tal õnnestus oma perekonnapühana tähistatav Festivus nimetatud jakku sisse kirjutada. Selles episoodis selgitab Frank Costanza (näitleja Jerry Stiller) jõulude alternatiivina loodud Festivuse traditsiooni, nimetades seda „Festivuseks meile kõigile“. See on kummaline, eemaletõukav pidu, mis sobib ideaalselt ebastabiilsele Frankile, et vabastada ta oma neurootilisest pojast George’ist (Jason Alexander).

Pärast „Seinfeldi“ episoodi nägemist said paljud inimesed inspiratsiooni nn Seinfeldi-tähtpäeva pidamiseks ja Festivust tähistatakse aktiivselt paljudes maailma paikades. Noorem Daniel O’Keefe avaldas 2005. aastal raamatu „The Real Festivus“, milles kirjeldas paroodiatähtpäeva tekkelugu ja tähistamise traditsioone ning „Seinfeldisse“ kirjutatud käsikirja eripärasid.

Kuigi maailma esimene Festivus toimus O’Keefe’ide perekonnas 1966. aasta veebruaris ning hiljem leidis see aset suvalisel päeval detsembri ning mai vahel, kuulutati seriaalis „Seinfeld“ Festivuse kuupäevaks 23. detsember. See jäigi pidustuste põhikuupäevaks, kuid sellele vaatamata tähistavad paljud inimesed Festivust mõnel teisel detsembripäeval või koguni mõnel teisel kuul.

Tavainimeste kõrval on Festivust tähistatud ka kõrgel poliitilisel tasemel. Nii on USA mõne osariigi kubernerid kuulutanud mõnel aastal välja Festivuse püha ja mitmes kohas on lastud püstitada ka metallist pidupäevateivas. Alates 2010. aastast on sellest tähtpäevast tehtud palju juttu maailma suuremates ajalehtedes ja ka suuremad otsimootorid on seda päeva hakanud meeles pidama. Loomulikult on Festivusel oma veebilehekülg (http://www.festivusweb.com/), kust saab põhjalikku infot pidupäeva tekkimise ja traditsioonide kohta.