Ajateenija mure: Kes maksab arved? Kas töökoht säilib?

kaitsevagi

„Mul pole kokkuvõttes kaitseväe ja ajateenistuse kohta midagi halba öelda. Ma võin isegi kinnitada, et mulle meeldib siin. Aga pärast demobiliseerumist olen mina ja ka paljud mu kaasteenijad lõhkise küna ees. Ma üldse ei imesta, kui mõni mees jooma hakkab, teine SMSlaenu võrku kukub ja kolmas välismaale läheb, sest Eesti riik ei paku 11kuulise teenistuse eest mitte ühtki soodustust, küll on aga kokku kirjutanud seadused, mis võimaldavad mind nöökida.“

Nii rääkis Kuulutajale oma murest üks peagi demobiliseeruv ajateenija.

Aivar Ojaperv

Lühidalt lugu selline. Mees värvati 22aastasena ajateenijaks mullu suvel. Kuna teda pärast gümnaasiumi lõpetamist ja ka pärast pooleli jäänud kõrgkooli („Oma viga, ise olin laisk!“) aega teenima ei kutsutud, jõudis ta selleks ajaks oma elu n-ö ree peale saada: elukaaslane, töökoht, üürikorter, mõned väiksemad liisingud jne.

„Kogu ajateenistuses olemise vaba aeg kulub nuputamisele, kuidas tsiviileluliste rahaliste kohustustega toime tulla,“ rääkis ajateenija. „Sõduripalgast piisab vaid hädapäraseks: iroonilisel kombel ei saa ma isegi rohkete linnaloaga nädalavahetuste üle täielikult rõõmustada, sest sel ajal pole ju sõdur riigi toidul, vaid peab ise vaatama, kuidas ja mille eest söönuks saab. Elukaaslane üksi pidi majapidamise rahastamisega toime tulema, vanemad ka natukene aitasid. Kui aus olla, siis käisin ma puhkuse ja linnalubade ajal isegi mustalt tööl, et veidikenegi lisa teenida. Ma ei pea sellist olukorda küll normaalseks, et 22aastane mees elab aasta aega naise rahakoti peal, aga olime sellega arvestanud, sest lõppude lõpuks on ajateenistus minu aukohustus riigi ees ja ma olin valmis seda hea meelega täitma.“

Juriidiliselt korrektselt töökohast ilma

Kuna demobiliseerimise aeg läheneb, astus meie ajateenija kontakti oma endise tööandjaga, sest vastavalt seadusele tema töökoht säilib. Aga see on ka praktiliselt kõik, mille üle rõõmustada, ja nagu selgub, on seegi rõõm üürike.

„Töötasin toitlustusettevõttes. Mul on tähtajaline tööleping – selle kehtivus lõpeb tänavu juuni keskel ehk pool kuud pärast demobiliseerumist. Oma töökohaga olin rahul ja tundub, et rahul oldi ka minuga – selle poolteise aasta jooksul, mil ametis olin, jõudsin juba ametiredelil tõusta. Töölepingus on kirjas, et tööaeg on 5 päeva nädalas, kuid tööajaarvestus on summeeritud – nagu teenindusasutustes ikka, tuli tööl olla ka nädalavahetustel, üks oli n-ö pikk ja teine lühike nädal. Selline töökorraldus rahuldas igati.“

„Tööandjaga rääkides aga selgus, et vahepeal on kolleegid nõustunud uue töögraafikuga – summeeritud tööaeg, kuid tööl tuleb käia 6 päeva nädalas, ainus puhkepäev on esmaspäev. Mulle on selline graafik vastuvõetamatu.“

Kuulutaja uuris Tööinspektsioonist järele, mida meie loo peategelane sellises olukorras saaks ette võtta. Millised on tema õigused?

Tööinspektsiooni pressiteenistuse vahendusel saime alljärgneva vastuse. See on küll keerukalt sõnastatud, kuid põhimõte on umbes nii, et tuleb nõustuda või töölt lahkuda.

„Töölepingu tingimusi saab muuta ainult poolte kokkuleppel,“ seisab vastuses positiivselt. „Tööandja ei saa väita, et ta ei saa kaitseväelast tööle tagasi võtta. Tööleping ju kehtib ja kuulub täitmisele kuni tingimuste muutmiseni.“

Kõik on nagu parimas korras, kuid järgnev osa vastusest muudab pildi hoopis teiseks.

„Kuid oluline on täpsemalt üle vaadata, milles pooled kokku leppinud on. Töötaja varasemat töörezhiimi arvestades võib eeldada, et poolte vahel on kokkulepe summeeritud tööajaarvestuse rakendamiseks. See tähendab, et tööaeg jaguneb ebavõrdselt ja tööandja peab koostama konkreetseks perioodiks tööajakava. Sel juhul peab 40 tundi olema tagatud summeerimisperioodis keskmiselt iga 7päevase ajavahemiku kohta, kuid mitte iga esmaspäevast pühapäevani kulgeva nädala kohta. Tööaja korraldust summeerimisperioodis võib tööandja vastavalt oma äranägemisele muuta, selles osas töötaja kaasa rääkida ei saa ning töölepingu tingimuste muutmist see üldreeglina ei eelda. Kui töötajale tööandja tööajakorraldus ei sobi, siis on võimalus alustada läbirääkimisi mõlemale poolele sobiva töökorralduse leidmiseks või kui see ei aita, siis leida uus tööandja.“

 

Kuus tööpäeva nädalas? Seadus lubab!

„Kui ma jalgu trambiks, siis ilmselt saavutaksin olukorra, et selleks kaheks nädalaks, kuni mu tööleping veel kehtib, lähtutakse mu töögraafiku koostamisel aasta tagasi kehtinud korrast,“ rääkis ajateenija. „Tuletan meelde, et mu tööleping on tähtajaline. Eks see oli tööandja ettenägelikkus: mul juba üks kord pikendati seda varasematel tingimustel, kuid sel korral ilmselt enam ei pikendata. Mul on valik: kas nõustuda ebainimliku, kuigi seadusliku töögraafikuga või kergitada kaabut ja lahkuda.“

Kirjeldatud kuuepäevane töönädal pole muide sugugi ebaseaduslik, nagu selgub. Kuna tööpäevad on lühemad kui 8 tundi, siis seaduses ette nähtud 40 tundi nädalas ei ületata, kuid täielikult vabu päevi on vaid üks. Seadus nõuab vaid 36 järjestikust vaba tundi, mis tähendab, et lõpetad näiteks pühapäeval kell 22 vahetuse, oled esmaspäeva vaba ja pead teisipäeval kell 10 jälle tööl olema. „Umbes sellist graafikut mu tööandja pakubki,“ kinnitas ajateenija.

„Siiski peab tööandja mõtlema, et pidevalt sellise tööajakorralduse rakendamine võib kahjustada pikemalt töötades töötaja tervist ning mõjutada oluliselt eraelu, mis viib kiire läbipõlemiseni ja töötajate lahkumiseni ettevõttest,“ arvas Tööinspektsioon.

Saanud aru, et vanal töökohal jätkamine osutub ilmselt võimatuks, tegi ajateenija endale järgmise plaani. „Mõtlesin, et võtan siis puhkuse välja ja otsin endale uue töökoha. Kaitseväes teenides tööotsingutega teatavasti tegeleda ei saa. Pikalt lebotada ei kannata, sest nagu rääkisin, oleme ajateenistusest tulenevalt korraliku sissetulekuta.“

Mis puhkus? Tööle tuleb minna

Aga selgus, et puhkust ka ei saa. Vähemalt täismahus mitte. „Viimati puhkasin korraliselt eelmise aasta mais, enne ajateenistusse minekut. Mina lihtsameelne arvasin, et nüüd on aasta möödas ja mul õigus järgmisele puhkusele, kuid ei midagi.“

„Esiteks tuleks välja uurida, kas tal on jäänud kasutamata ja aegumata puhkusepäevi,“ selgitas Tööinspektsioon. „Kui on, siis lisaks nendele on töötajal õigus saada puhkust jooksva 2015. aasta nende kuude eest, mil ta uuesti tööl on. Kuna kaitseväest naasjal ilmselt puhkuste ajakavas ettenähtud puhkust sel aastal ei ole, siis on tal õigus kasutada põhipuhkust vähemalt 14päevase etteteatamisega. Puhkuse kasutamise soovist tuleb tööandjat teavitada vähemalt e-kirjaga.“

„Tööandja selgitas mulle, et heal juhul võin saada vaid 16 päeva tasulist puhkust ja pean, nagu Tööinspektsioongi selgitas, sellest ette teatama ning lootma tööandja vastutulelikkusele. Kuna aga tööandja saab aru, et tema pakutavad tingimused mulle ei sobi ja ilmselt soovin ma lahkuda, siis vaevalt et ta mulle puhkust võimaldab. Piltlikult öeldes viskan reedel püssi nurka ja esmaspäeval pean juba tööl olema.“

Kuulutaja palus lisaselgitust OG Elektra personalijuhilt Toivo Murakalt. Nimetatud ettevõte pole antud looga mingil moel seotud, kuid Murakas aitas meil paremini aru saada Tööinspektsiooni keerulisevõitu vastusest.

„Ajateenija tööleping on seaduse mõistes peatatud,“ rääkis ta, „ja seetõttu pole tasustatud korralist puhkust selle aja eest tõepoolest ette nähtud. See tundub ülekohtune, kuid ma mõistan ka tööandjat: töötajat pole tal ju 11 kuud olnud, miks ta peaks siis veel puhkusetoetust maksma?“

Murakas nõustus, et probleem ja ülekohus on olemas, kuid sellega peaks tegelema riik, mitte tööandja. „See võiks ja peaks olema riigi probleem. Ilmselt poleks tööandjal midagi selle vastu, kui ajateenistusest tulnud mees saaks natukene puhata, kuid tema puhkusetasu peaks kompenseerima riik.“

Teatud mõttes riik muidugi ajateenijatele puhkuse tagab ja kulud kompenseerib: 11 kuud teenistuses olevatele meestele on lisaks nädalavahetuse linnalubadele ette nähtud ka 15päevaline ametlik puhkus (antakse tavaliselt pärast baasõppe lõppu ja aastavahetuse paiku), kuid palka makstakse sõduritele sel ajal ikka kaitseväe tariifide alusel ja see on hoopis midagi muud kui korraline tsiviilinimese puhkus.

One Comment